Veel on arenguruumi…

Kas 3000 briti poissmeest on piisav valim, kelle arvamust ja maitset südamesse võtta?

Eilses Naisteka andmetel peavad küsitletud meheks ideaalseks naist, kes:

1. armastab magusat – kes ei armastaks! Ainult iseasi, kas selle söömine sobivad pikas perspektiivis kokku punktidega (2., 3., 9.)?
2. prinkis rindadega – pärast kahe lapse sünnitamist? Oh! 😦
3. väikese ilusa tagumikuga – (häbenedes): pass… 😦
4. pikkade juustega – ei vasta standardile. Lühikesed kartulikoorekarva. 😦
5. armastab veini – Pigem mitte, teeb uniseks ja paneb pea valutama 😦
6. ei karda meikimata välja minna – milles küsimus! Ilu olevat vaataja silmades.  
7. mehest lühem – umbes 7 cm. Mu mees pole ka just kõige lühem. 🙂
8. sportlik – mida tähendab sportlik? Kui naisraskejõustiklased on sportlikud, siis… 😦
9. sale ja trimmis – (vaikne ja sügav ohe) 😦
10. hea autojuht – load on juba üle kahekümne aasta, auto ka, aga paari aasta tagune insident on teinud minust väga viletsa juhi (veel vaiksem ja sügavam ohe). Viimasel ajal istun pigem kõrvalistmel. 😦
11. hoolib üle kõige perekonnast ja lastest – alati, üle kõige! 🙂
12. naudib head tugevat einet – kas siin ei peaks olema sõna naudib asendatud sõnaga valmistab?
13. vaatab hea meelega pubis või telerist jalgpalli – eks ole sedagi pika elu jooksul tehtud, aga kas nüüd just pubis?
14. teab oma piire, mis puudutab alkoholi – piire kombitud, piirid välja selgitatud, järeldused tehtud.
15. jälgib kaalu – igavesti! 🙂
16. kõrge seksisooviga – no comments!
17. kõrgharidusega – tehtud! 🙂
18. töötab – ja kuidas veel! 🙂
19. teenib mehest rohkem – kui mu mees must vähem teeniks, millest me siis elaksime? Õhust ja armastusest? 😦
20. innustab meest sõpradega välja minema – kuidas veel sunnin, aga näe, ajab vastu raip!
21. teeb nalja ja naerab palju – mulle meeldib naera ja nalja teha. 🙂
22. tunneb end mugavalt igas riietuses – igas? Kindlasti mitte!  😦
23. suudab end valmis panna kümne minutiga – suudan, aga kellele meeldiks pesemata hammastega ja sassis peaga kaaslane? Mul kulub sukapükste jalgatõmbamiseks hommikul kõva veerand tundi. 😦
24. teeb hea meelega kodus süüa – nõus, kui saaksin eemaldada sellest väitest 2. ja 3. sõna…
25. meeldib mehe sõpradele – tahaks loota.
26. talle meeldivad mehe sõbrad – väga meeldivad! 🙂
27. oskab rahaga mõistlikult ümber käia – sõna mõistlikult on väga suhteline, eksole. Kommentaar: Peab teenima mehest rohkem (et mees ei peaks välja tegema), aga rahaga mõistlikult ümber käima (st mitte enda peale kulutama)? Väga vilets loogika!

Jumal tänatud, et mul ei tule briti poistmeestele meeldida. Tahaks loota, et minu mehepooliku naisideaal on pisut enam minu moodi. 😉

Elo põh’apuulkeräl

Me oleme ühed tänamatud virisejad nagu see eit sealt vanast Puškini “Kuldkalakese” muinasjutust: kõigepealt vaja tervet pesupali, siis paremat hütti, siis suuremat häärberit, palun uhkeks mõisaprouaks, valitsevaks tsaarinnaks ja kui vähegi võimalik, palun kõikvõimsaks Jumalaks eneseks! Suur tükk ajab ikka suu lõhki! Olgem ausad, meile ei sobi ükski ilm. Suved on liiga kuivad või liiga vihmased, liiga kuumad või liiga külmad, sügisel tuleb liiga ruttu lumi maha või püsib pori ja pimedus tekitab kaamost, kevaded on liiga jahedad või siis vastupidi – liiga soojad, kõik õitseb hetkega ning lilleilu on lühikeseks ajaks. Alles paar aastat tagasi olid ninad vingus, et korralikke talvesid enam ei ole ega ilmselt ka tule. Vaat, et kus vanasti olid hanged kurguni ja pakane paukus. Nüüd on teine tali nagu kord ja kohus: parimais paikades kõrguvad kuni kolmemeetrised lumevallid, on tuisku, on külma… Hallo! Me elame ju põhjapoolkeral! Ja kuna ma ei tööta metsamehe, traumapunkti arsti, päästeteenistuja, mõne liikuri elukutselise juhi või omavalitsuse pearaamatupidajana, kes hommikust õhtuni peab nuputama, kuidas kasvavate lumelükkamis- ja äravedamiskuludega toime tulla, seni kui mul on elekter, vesi ning soe elu- ja tööruum, ei ole ma nõus loobuma millimeetristki allasadanud lumest.

Mulle tänavune talv meeldib!

Trummipõrin… ja tõehetk

Valijakompass | Tulemus.

Mida siis ikka öelda? Et kui küsitakse, missugune mänguasi sulle meeldib: kiikhobu, pruun kaisukaru, nukuserviis või lahtikäivate silmadega nukk ning kui sa vastad, et pruun kaisukaru, siis muidugi on tulemuseks, et su lemmikmänguasi on pruun kaisukaru.

Ma ei usu sellisesse tõekompassi. Nõel võib küll põhja- ja lõunasuunda näidata, aga lõpuks teen oma valiku siiski  ise. M. o. t. t.

P. S. Mulle meeldis tegelikult kiikhobu ka, nüüd ei mängi ma juba aastaid nende mänguasjadega.

Sinine esmaspäev

Elu hoolitseb ise selle eest, et kõik liiga hästi ei oleks. Kas teate seda suruvat tunnet, kus tundub, et südant on rinnakorvis korraga liiga palju ja ta paaniliselt tuksub otse kuskil kurgus?

Emake viidi täna taas haiglasse. See on viimase pooleteist kuu jooksul juba kolmas kord. Kummaline küll – talle jääb väheks ainest, mida tänapäeva asises maailmas on tasuta hiigelkoguses – hapnikku. Ta väsinud süda lööb nii vaevaliselt, et kopsud ei suuda vajalikku hapniku ventileerida. Väiksemgi pingutus paneb hingeldama ja tekitab tunde, et finišeerus Tartu täispikalt suusamaratonilt. Mul on tunne, et ma peaks midagi tegema, aga mida küll… Tahaks väga aidata, aga ei oska ja see paneb mind pidevalt tundma end väga ebatäiuslikuna. Ema suutis mind alati aidata ja nüüd mina ei suuda.

Teine põhjus, miks mu paanikanupp on sisse lülitatud, on laps Sandra, kes mõned minutid tagasi asus läbi Riia ja Moskva teele kuhugi kaugesse Lõuna- Aasiasse. Ihuüksi reisimas riiki, kus elab üle miljardi inimese, kes räägivad rohkem kui 100 keelt – Indiasse. Üks kujutluspilt on hirmsam kui teine: kuidas pätid kriminogeenses Moskvas ta paljaks varastavad, lennuk alla kukub, pahad bakterid tee ta seedekulglasse satuvad, vastikult verejanulised hallasääsed ta malaariasse nakatavad või ülerahvastatud rong relssidelt maha sõidab. Fui! Jah, abi pole ka lapse leitud tõenäosusteooriast, mis näitab, et lennuki allakukkumisvõimalus on 1:354000 inimese elu jooksul. Ma olen ise kümneid kordi lennukiga elus lennanud ning olen igati elus ja terve. Epic feil? Missugune on normaalse muretsemise mõõdupuu?

Lastega oled nähtamatu niidiga seotud kogu eluks. Mul on meeles, kuidas umbes 8 aastat tagasi tuli Nõost paaniline kõne: “Ema, kõik on halvasti! Ma unustasin pangakaardi koju! Sularaha ei ole, süüa ei saa osta, sukkpüksid on ka katki!” Päästekomando hakkas varmalt tegutsema: kuhjasin kaubamajast erineva sortimendi sukapükse, ladustasin kottidesse koguse toitu, millest oleks piisanud väikese elevandi toitmiseks ning startisime hädalisele appi. Kohale jõudes selgus, et tuld polnud vaja enam kustutadagi. Hädaline oli olukorrale lahenduse leidnud, ise edukalt hakkama saanud. Ma ei ole sugugi ainus. Mõned aastad tagasi rääkis endine kolleeg, kuidas tal tuli end igal õhtul füüsiliselt maha suruda, et mitte sõita torpeedona Tartus õppiva täiskasvanud poja elus- olus (loe: elamises, külmkapis ja pesuriius) inventuuri tegema. Nad saavad i s e hakkama.

Psühholoogid rõhutavad koolitusel: laske oma lastest lahti, lõpetage muretsemine, lubage neil ise hakkama saada! Meelike Saarna on kirjutanud: “Hea arengusuund on, kui vanema ja lapse psühholoogilised kontod tasapisi tasakaalustuvad, jõudes võrdsesse seisu lapse täiskasvanuks saades. See tähendab, et lapsele antakse vastavalt tema eale otsustamis- ja valikuvabadust,võimalust seista ise oma vajaduste eest.”

Hea nõuanne, aga viletsalt rakenduv.  Kui lapsed veel tited olid, siis imestasin alati oma tajude teisenemise üle. Ma olen kuldne magaja: väljas võib sähvida kogu öö äike ja kõmiseda kõu, mu uni on hommikuni häirimatult sügav ja rahulik. Aga tasus vaid tital unes ohata, kui ma plaksti ärkvel olin: ega nüüd lapsega midagi korrast ära ole?! Ematunne on siiani niivõrd tugev, et lakkan täielikult muretsemast alles siis, kui need kaks armsat inimest, juba mitmeid aastaid täiskasvanud, vaikselt kõrvaltoas magada nohisevad.

Nojah, lastel on lasta vaja ise komistada ja kukkuda, et nad saaksid targematena ja kogenenumatena teed jätkata.  Neist tuleb lahti lasta, mitte pidevalt muretseda.

Lapsed jäävad alati lasteks. Ema jääb alati emaks. Aga kus asub inimkehal küll see nupuke, millel parem- või vasakklikki tehes saab paanikanupu välja lülitada?

Varjatud inimressursid

Teoreetiliselt on võimatu, et kõik inimesed sünniksid siia maailma kuldlusikad suus ja oleksid kaunid, töökad ning andekad sajas erinevas asjas: laulaksid, tantsiksid, taoksid trummi, kokkaksid, maaliksid, kleebiksid, valdaksid keeli, kooksid, heegeldaksid ning oleksid sportlikult andekad.

Olen vististi juba kirjutanud, et minu kooliaja Achilleuse kannaks oli kehaline kasvatus. Ma olin muidu virk ja usin laps: lugesin palju, kirjutasin luuletusi, olin ürituste eestvedaja ja korraldaja, laulsin ja näitlesin, aga hoolimata sellest, et olin suhteliselt pikk ja sale, olid mu füüsilised võimed pehmelt öeldes kasinad. Olin üks paras äbarik. Erilist paanikat tekitasid võimla laest alla rippuv köis, pruunid puistest jalgadega kits ja hobune. Ükskõik kui palju ma poleks ka üritanud ja end kokku võtnud, ei õnnestunud mul köiel end sentimeetritki edasi vinnata. Ma lihtsalt rippusin sellel köiel tuimalt nagu mitmepuudane jahukott. Õpetaja näitas aeg luubis mänglevalt ette, kuidas kerge vaevaga kitsest üle liuelda, aga ülima pingutamise tulemusena jäin soolasambana kitse ette seisma või paremal juhul maandusin hoolaualt kitse selga – nuta või naera, mitte kunagi nagu vaja, üle. Lõpuks tekkisid juba tunniplaanis kehalist kasvatusele mõeldes painavad ja hüsteerilised kõhuvalud.

7. klassi suvel käisime kolhoosis tööl. Toona oli igal suvel traditsiooniks suurfarimide vaheline võistlus- ülevaatus. Selleks pesti, värviti, puhastati, kasiti, rohiti kõike, mida pesta, puhastada, kasida ja rohida andis. Enamasti rakendati selleks lapsi. Töö polnud raske ja seltsis oli üsna lõbus, boonuseks lisandus isiklik taskuraha.

Kord olime tööjärjega jõudnud pullilauta. Pesime aknaid ja seinu ja hiljem katsime seinad uue värviga. Oli suviselt lämbe ilm, lauda uksed olid pärani, aga selleks, et mõni ketistatud noorloom välja ei pääseks ja et õhk  ruumis siiski liiguks, olid uste ette seotud puust tarad. Ühel hetkel märkasin õudusega, et üks päris võimsate sarvedega pullvasikas galopeeris sarved õieli minu poole. Kaaslased jäid teisele poole. Inimesse on programmitud enesealalhoiuinstinkt ja on hetki, kus seesama enesealalhoiuinstinkt paneb tegutsema. Ja nii leidsingi end kiiresti jookmas väljapääsu poole ja vupsasin sujuvalt ukseava katvast aiast üle. Minu parimaks tulemuseks kõrgushüppes, hoolimata erinevate tehnikate kasutamisest, jäi kehalise kasvatuse tundides napp 85 cm. Hilisemal mõõtmisel selgus, et olin sel päeval teinud hiigelhüppe – takistuse kõrguseks oli 1.30! Nii et – tooge tige pull ning ma olen võimeline jooksma uue Eesti rekordi!

Üleeile hommikul pidin patsutamisele minekuks ontlik välja nägema. Marju oli lahke ja kutsus soengu tegemiseks varasel hommikutunnil koju. Otseteed minna polnud palju, napilt 100 meetrit, aga minu teadmised teeolude kohta olid üsna lünklikud. Paraku oli loodusnähtus- fuuria Monika teinud oma töö. Tuttavat teed polnudki enam, kogu ümbrus oli lummavalt valge ja ühtlane jada. Sumpasin üle lumevaalude, aga parem osa ootas mind veel ees – päratult kõrge lumemägi. Kiire kalkuleerimine näitas, et uuesti ringiga minnes teise sissepääsu juurde kaotanuks ma väärtuslikku aega. Sumpasin lumemäe poole, vinnasin end harjale, mobiliseerisin kõik oma ressursid ja veeretasin (väga kentsakas vormis – pidulikus kostüümis) hooga üle hange. Mis ei tapa, see teeb kui mitte tugevaks, siis vähemalt lumiseks. Tõustes nägin välja nagu suur mütsakas lumememm. Hõkk! Tagasi vaadates oli näha tohutu tallermaa – keha raskusega oli paljastunud kõrge traataia hari. Põnev elu, kas pole? Jajah, suvel vaatan ning naeran, missugusest takistusest end üle sai vinnatud/ rullitud!

Täna öösel algas väljas suur sula. Ärkasin koputamise peale – katuselt tilkus aknaplekile vesi.

Muhedaid sõnaseletusi

Leitud Näoraamatust. Allikas teadmata.

Elu odöörid

Ma lugesin kuskilt, et Portsmouthi ülikooli teadlased on tulnud avastusele, et ülekaalulisus on tugevalt seotud haistmismeelega. Kui mulle nüüd õigesti meelde jäi, siis see ajupiirkond, mis tegeleb haistmisega, olevat omakorda seotud piirkonnaga, mis reguleerib söömist. See muidugi seletab, miks mul suure nohuga nii närb isu on. Huvitav, kui mul oleks krooniline nohu, palju kaal siis vähem näitaks?

Üks eriti jabur teooria väidab, et hästi lõhnavad naised paistavad saledamad või et armumist tekitavad feromoonid, mis kannavad seksuaalaistinguid edasi. Tõenäoliselt on need feromoonid nii salalikud, et ise neid ei tajugi. Mulle küll ei meenu, et lõhn oleks meeldivuses või sotsialiseerumises erilist rolli mänginud või suhtlemisel piduriks osutunud. Kui inimene on räpakas, hõikab see juba kaugelt vastu. Nojah, olgu kuidas on, faktiks jääb, et ninal on inimese elus täita oluline roll.

Kui ma teismeline olin, siis unistasin, et saaksin purkidesse hoidistada eriti hullutavad odöörid: metsmaasika, piibelehe, valgete liiliate ja jasmiiniõite lõhna. Üle kõige meeldis mulle lõhnade kompott, mis tekkis siis, kui isa- ema hakkasid peole minema. Selle koostises oli segunenud kingaviksi, šampooni, küünelaki, ülikonna pressimisel tekkinud auru ja ema parfüümi hõng. See oli üksmeelsuse ja sõbralikkuse aroom ning see tegi mind alati õnnelikuks. See märkis väikest rahulolu oaasi selles suhteliselt kaootilise pereelu kõrbes. Naljakas. Või nukker? Pisike tükike mu lõhnamälu puslest.

Olen alati jumaldanud uute raamatute hõngu. Mis seal pattu salata, vahel olen suures raamatukaupluses nina lihtsalt vargsi raamaturiiulisse surunud ja kopsud paberi ning trükivärvist läbiimbunud lõhna pilgeni täis tõmmanud. Mulle meeldivate lõhnade nimekiri on päratu: äsjaniidetud muru lõhn, merelt puule kargus, männimetsa värske lõhn, lakitud ja värvitud koolimaja lõhn, kevadisele vihmasajule järgnev hõng, piparkoogilõhn, väikeste puhaste beebide lõhn… Ah, toidulõhnasid ma parem ritta ei paneks (vt esimest lõiku 😦 ).

Aju on üsna selektiivne organ. Numbrid, nimed ja näod võivad kaduda, aga lõhnamälu jääb. Haistmismeel ja mälu on vähemalt minul omavahel väga lähedalt seotud – tihti äratavad lõhnad kadunud mälestusi. Siiani on meeles vanaema Leola tänava koridori ja puukuuri lõhn või see, kuidas lõhnas ema käekott. Mu nina mäletab kummalist teravat lõunamaist lõhnabuketti, mis meid Luxoris tervitas, kui lennukilt südaöisesse Egiptusesse jõudsime.

Mul on mõned õige iseäralikud lõhnakiiksud. Üldiselt ma ei salli suitsuhaisu, aga sõites öise bussiga koju Saaremaale kummardasin ma alati pisut ettepoole ja vedasin tasahiljukesi ninaga, kui bussijuht suitsu ette pani. Hoolimata sellest, et sohver suitsujoa küljeaknast välja suunas, jõudis tibatilluke osa sest ka bussi salongi. Ja seda vaevuaimatavat suitsuniiti ma nautisin täiega. Võib- olla oleks minust teise kasvukeskkonna puhul väike kimuja saanud, sest samamoodi nuusin ma ninaga, kui auto klaasipesuvedelikku sõidu ajal kasutan.  Maailm on hukas, seda see vabakasvatus kaasa toob! Ja siis veel eriline veidrus – mulle meeldib silo lõhn. Mul on mitu korda kuri kiusatus maitsta silo – loomad ju söövad ja ei sure. Miski, mis nii hästi lõhnab, peab ja samavõrd hästi maitsema! Aga siis kutsuks tõenäoliselt mõni tähelepanelikum ja valvsam kaaskondne, kelles ma oma käitumisega kerget õõva tekitaksin, Tartu Raja tänava psühhiaatriakliiniku brigaadi kohale.

Rasedus lõi mu lõhnataju täiesti balansist välja. Kõik lõhnad võimendusid ja teisendusid. Korraga hakkasid meeldima need aroomid, mis varem olid suhteliselt ebameeldivad tundusid ning vastikud tundusid paljud lõhnad, mida ma seni nautinud olin. Hiljem loksus kõik muidugi taas paika.

Oma lemmiklõhnale olen truu juba üle kümne aasta. Selle aja jooksul on olnud mitmeid väikeseid “kõrvalhüppeid”, aga lõpuks olen jälle vana hea Elisabeth Ardeni Green Tea juurde tagasi pöördunud. Uurisin, missugune kooslus annab sellise värske, kuid samas iseloomulikult pehme lõhna. Tuli välja, et osiste nimekiri on muljetavaldavalt pikk: sidrun, apelsin, rabarber, bergamott, piparmünt, lõhnasüda, roheline tee, jasmiin, selleriseemned, nelk, muskus, valge ambra, köömen ja apteegitill. Kuidagi iseäralik seltskond, aga kokku annab nauditava tulemuse.

Millest ma tegelikult kirjutada tahtsingi? Jõulukuuse lõhnast. Miks ikka otse minna, kui ringiga on mugavam. Vanasti lõhnasid nääri-/jõulukuused alati eriliselt. Viimastel aastatel pole enam nii hästi läinud: kas on kuusk lõhnatu või haiseb kassikuse järgi. Sel aastal oli taas mingi muteerunud puu – hais oli nagu oleks köhasiirupit valatud totaalselt kopitanud heinale. Puhh, brhh! Täna lõpetasin selle haisuterrori ja otse loomulikult viskasin selle ilusa, kuid lehkava kuuserajaka välja.

Aitab vigisemisest. Head uut aastat kõigile!