Just selline kuhi münte sai eile transporditud panka. Olgu kohe öeldud: ma ei ole teadlik sendikorjaja. Ei ole vaja pikalt saagida- vaagida, kuidas need sendid kogunenud on – selleks on oma panuse andnud mu armas abikaasa. Muidu võib teda mustermeheks pidada, aga temas on asju, mida lihtsalt ei muuda! Ma pole kaugeltki mingi kontrollfriik; olen mustmiljon korda rääkinud, palunud, anunud ja manitsenud, et ta enne pesukasti panemist oma taskud tühjendaks. Aga enne muutub tõenäoliselt vesi veiniks, kui tema taskud tühjenevad. Palkaks taskutühjendaja? Püksi-, pluusi-, vestikarmanid – need on sama põhjatud nagu Tootsi taskud. Mida kõike sealt leida ei või: naelu, kruvisid, seibe, käkras pabertaskurätte, tikutopse ja vidinaid, millele ei oska nimegi anda. Taevale tänu, et aluspesu on taskuteta! Tundub, et kogu saadud peenraha libises lõdva randmega logistiliselt mugavamasse õõnsusesse – taskusse, kust see siis enne pesumasinasse panemisse suurde vasest kohvikannu panipaiga leidis. Nii see kuhi umbes kümne aastaga jõudsalt kasvaski. Ja kuna haldjat, kes kuhja Eesti sente võlukepikese viipega eurosentideks muudaks polnud ja meenemüntide säilitamiseks on neid liiga palju, tuli pangatee ette võtta.
Pangas oli nagu laulupidu. Kõver inimuss järjekorras mündilugeja juurde. Peaaegu viis kilo sente kadus näljase masina kurku, peale väikest surinat sülitas suur kobakas välja tšeki – kokku oli peenraha 574 krooni eest, lisaks veel pisike peotäis kõveraid, kasutusest eemaldatud või reisidelt kogunenud teiste riikide münte.
Ühtlasi vahetasin ka ära kogu ülejäänud paberraha ja laste käsitööks korjatud raha. Võib- olla on süüdi harras pühademeeleolu: silma ääred tõmbusid niiskeks ja kurgus oli klomp. Selline tunne oli nagu saadaks ära mõne tuttava, teades, et rohkem me ses ajalikus elus ei kohtu.
Karukell, kurvameelsuse rohi 