Ma mõtlesin, va vooster, mitu aastat umbes paar korda kuus, et oleks vaja oma geneetiline koeproov varamu panka uurimiseks anda, aga paraku tegudeni ei jõudnudki. Hiljuti teatas Eesti Geenivaramu, et 50 000 koeproovi on võetud ning geenivaramu on valmis. Sellest rongist jäin ma siis ilmselt maha. Nüüd pole mu lähemas või kaugemas tulevikus saabuvatel lapselastel võimalust teada saada, missuguse tõenäolise geneetilise kingi ma neile nende sünnihetkel kaasa pärandasin.
Loodetavasti suudavad teadlased kunagi ümber lükata levinud arvamuse, et kõik täidlased inimesed on end suureks söönud. Kindlasti on iga inimese tutvusringkonnas mõni luider persoon, kel suu hommikust õhtuni liigub, aga hoolimata sellest grammigi kehakaalu ei lisandu või mõni tüse tädi, kel kaal ainult saialõhna sissehingamise või praeliha piilumise peale paisuma hakkab. Mõni tüüp on kohe selline, et pärast koorega kohvi joomist peab tegema vähemalt kümme kükki ja kakskümmend kätekõverust. See on selline iseäralik inimliik a´la üks hetk suus hea, eluaeg puusa peal.
Suhteliselt sama lugu on hammastega. Umbes viisteist aastat tagasi käisin ühel kursusel, kus meid koolitav hambaarst näppu vibutas ja väitis, et hammaste seisund on rangelt konstantses seoses suuhügieeniga. Ma püüdsin küll talle viisakas vormis vastu vaielda, aga katseks see jäigi. Selline jutt tõstab siiani mu kuklakarvad turri ja ajab urisema. Esimesed hambaharjad said mu tütred enne aastaseks saamist. Titeeas nende lutti oma suhu ei toppinud. Valvasin igal hommikul ja õhtul nagu kaitsepolitsei valva kiirreageerimisrühma aktivist või kuri Kerberos põrgu väravas, et nende väikesed hambad korralikult paremale- vasakule, üles- alla puhtaks saaksid. Hambaarsti külastasime regulaarselt. Lisaks hirmkallis ravikuur purihammaste kasvamise ajal, hammaste lakkimine ja pidev kaltsiumitablettide manustamine… Vanem tütar kasutab regulaarselt hambaniiti ja tõrjub oma suus happerünnakuid pärast sööki nätsu abil, ometi on ta oma hammastega pidevalt pahuksis. Pesamuna suhtub hambaharja aeg- ajalt leigelt, nahistab veel peale hammaste pesemist magusat süüa, aga temale on hambaarst tundmatu suurus. Ironic, my dear doctor Watson… Otsime jätkuvalt põhjusi suuhügieenis või tõdeme, et üks laps on geneetiliselt pärinud ema, teine isa hambamaterjali?
Isiklikest hammastest rääkimine võtab eluisu ära. Ma olen hambaarstide stammkunde.
Ah, tegelikult tahaksin ma praegu olla ükskõik milline linnuke – neil teatavasti hambaid pole. Aga minul on üks purihammas end taas üles kergitanud ja see ei tõota nagu alati midagi head.
Karukell, kurvameelsuse rohi 