Energeetiline sobimatus?

Kas teil on ette tulnud juhuseid, kus tundub tõsimeeli, et olete idioot või ihkate lihtsalt ülemuse tähelepanu?

Juba paar kuud käitus mu arvuti õige iseäralikult – sulges end suvalisel hetkel omatahtsi. Kannatasin nurisemata ta trikitamise. Neljapäeval läks asi päris käest ära. Niipea kui arvuti käivitasin, vaatas kireva pildilõkke asemel vastu must ekraan – arvuti oli end jälle välja lülitanud. Ja nii lugematu arv kordi. Olukord ajas siiralt ulguma: oh, mitu korda ma olen endale lubanud, et kopeerin dokumendid cd- le?! Läksin vaikses ahastuses direktori jutule. Teel esimeselt korruselt teisele selgitasin, mis juhtuma hakkab. Palun näita nüüd, kuidas sa käitud! Tulemus reetis igasugused ootused. Mu töine sõber lülitus tööle – oodatud reaktsiooni ei järgnenudki. Vaat, kus kahepalgeline rajakas! Olukord oli sama, kui paha poisiga: kutsume vanema tundi, et näidata, kuidas ta end tunnis üleval peab, aga tema istub siis sirgelt, tõstab kätt ja vastab õigete täislausetega.

Reede hommikul jätkus jonnaka masina käitumine: sisse lülitamine – ise sulgumine, sisse lülitumine – ise sulgumine… Ja nii seitse korda järjest. Jeerum. 

See pani ohkima ja hambaid kiristama.

Ei hakanud enam direktori jalgu kulutama. Pakkisin protestimeelse arvuti kokku ning viisin alla ülemuse lauale.

Viie tunni pärast teatas ta, et… arvuti töötab tema laual j ä t k u v a l t ilma tõrgeteta.

Ohjah. Tekib küsimus, kes on siis tõeline simulant: mina või arvuti? Või on minu ja arvuti vahel tekkinud ühtäkki energeetiline sobimatus?