Veel mõned aastad tagasi käis detsembri alguses kodu kirglik kaunistamine: rohelised haljad oksad ja elektrilambikesed akna alla lillekasti, jõulukardinad kööki, jõulukolmnurgad aknalaudadele, küünlaid ühe- ja mitmekaupa, butafoorne jõuluvana telekaservale istuma, jõulupärg uksele. Käisin isegi metsas pohlaoksi korjamas. Enam ei viitsi. Isegi kuuse vastu olen sõdinud, haljast oksakesest oleks küll! Aga siis ajavad lapsed suud solvunult torru ning vaatavad mind nagu riigireeturit või vanglast plehkupannud kurjategijat. Keegi pole täiuslik ja mina olen selle täiuslik näide. Kui tüdrukud koju tulevad, saab ka kodu ehk kübeke pühadehõngulisemaks. Kuusest ei pääse ma tõenäoliselt selgi aastal.
Asjade vahel, mis m u l l e meeldivad ja mis mulle p e a k s i d meeldima, on alati mõningane vastuolu. Aga hetkel on tänu Laura köögis veedetud töisele tunnikesele kogu elamine täis hõrku piparkoogilõhna ning korraks saabus ka jõulutunne. Vähemalt hommikuni.
Edit: Me oleme tänasest suure tsentraalkatlamaja vereringega ühendatud. Väljas on küll ainult kaks külmakraadi, aga elamine on pehmelt öeldes jahe. Nomaitea, mis siis saab, kui karm pakane möllama hakkab. Et siis… saabuva jaanuarikuu arve peale mõeldes tekib tahtmine juba praegu appi hüüda ning minestada (piserdage, sest ma ei toibu niipea). Jumal tänatud, et arve saabub eurodes, siis ei tundu number vähemalt nii suur. 😉
Karukell, kurvameelsuse rohi 