Aeg- ajalt tuleb ette situatsioonikoomikat, mida hiljem on raske piltlikult edasi anda, aga mis antud hetkel tõepoolest väga naljakad on. Laupäeval juhtus üks selline kulinaarselt naljakas lugu.
Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus viis läbi uuringut “Kooli innovatsiooni mudelid maakoolide näitel”: milles see seisneb ja millest sõltub selle tulemuslikkus. Kokku oli kutsutud 16 pedagoogi erinevatest Lõuna- Eesti koolidest. Tõsi on, et maakooli säilimiseks peab maakool olema edu- ja uuendusmeelne, muidu linnakoolidega ei konkureeri. Vestlusringis tekkis palju uusi ideid ja võrdlusmoment – meil on üsna innovaatiline kool. Aga kuna kokkuvõtet on volitatud tegema teadurid ja kokkulepe kohaselt peab räägitu jääma nelja seina ja osalejate vahele, siis rohkem ma sellest hetkel ei kirjuta.
Pärast diskussiooni olime palutud ülikooli hubasesse kohvikusse jõululõunale.
Kui ahjukartulid, salat, liha ja kaste taldrikule kuhjatud, avastas pr Lauristin, et tellitud suppi polegi. “Kuidas pole,” imestas kelneripoiss, “püreesupp ju siinsamas.” Hahaa! Korraga oli lõbu laialt. Kõik osalejad olid suppi kastmeks pidanud ja viisakalt taldrikule ammutanud. Pisut hiljem ühines meiega haridusminister Tõnis Lukas. Heatahtliku ootusega jälgisime, kas haritet minister komistab sama reha otsa. Aga professor Lauristin rikkus kogu lõbu: “Tõnis, me kõik pidasime seda kastmeks, aga see on tegelikult supp.” Minister muheles… ja tõstis suure kulbitäie suppi praele: “Kui head õpetajad söövad, siis kõlbab see ka ministrile.”
Selline multifunktsionaalne kõrvitsa- kaalika- kartuli supp siis, ilus tummine.
Oleks ministril nupp “meeldib” küljes olnud, oleksin seda kohemaid kindlasti vajutanud. 😉
Karukell, kurvameelsuse rohi 