Rahalaul

Just selline kuhi münte sai eile transporditud panka. Olgu kohe öeldud: ma ei ole teadlik sendikorjaja. Ei ole vaja pikalt saagida- vaagida, kuidas need sendid kogunenud on – selleks on oma panuse andnud mu armas abikaasa. Muidu võib teda mustermeheks pidada, aga temas on asju, mida lihtsalt ei muuda! Ma pole kaugeltki mingi kontrollfriik; olen mustmiljon korda rääkinud, palunud, anunud ja manitsenud, et ta enne pesukasti panemist oma taskud tühjendaks. Aga enne muutub tõenäoliselt vesi veiniks, kui tema taskud tühjenevad. Palkaks taskutühjendaja? Püksi-, pluusi-, vestikarmanid – need on sama põhjatud nagu Tootsi taskud.  Mida kõike sealt leida ei või: naelu, kruvisid, seibe, käkras pabertaskurätte, tikutopse ja vidinaid, millele ei oska nimegi anda. Taevale tänu, et aluspesu on taskuteta! Tundub, et kogu saadud peenraha libises lõdva randmega logistiliselt mugavamasse õõnsusesse – taskusse, kust see siis enne pesumasinasse panemisse suurde vasest kohvikannu panipaiga leidis. Nii see kuhi umbes kümne aastaga jõudsalt kasvaski. Ja kuna haldjat, kes kuhja Eesti sente võlukepikese viipega eurosentideks muudaks polnud ja meenemüntide säilitamiseks on neid liiga palju, tuli pangatee ette võtta.

Pangas oli nagu laulupidu. Kõver inimuss järjekorras mündilugeja juurde. Peaaegu viis kilo sente kadus näljase masina kurku, peale väikest surinat sülitas suur kobakas välja tšeki – kokku oli peenraha 574 krooni eest, lisaks veel pisike peotäis kõveraid, kasutusest eemaldatud või reisidelt kogunenud teiste riikide münte.

Ühtlasi vahetasin ka ära kogu ülejäänud paberraha ja laste käsitööks korjatud raha. Võib- olla on süüdi harras pühademeeleolu: silma ääred tõmbusid niiskeks ja kurgus oli klomp. Selline tunne oli nagu saadaks ära mõne tuttava, teades, et rohkem me ses ajalikus elus ei kohtu.

Mis on linnukesel muret?

Ma mõtlesin, va vooster, mitu aastat umbes paar korda kuus, et oleks vaja oma geneetiline koeproov varamu panka uurimiseks anda, aga paraku tegudeni ei jõudnudki. Hiljuti teatas Eesti Geenivaramu, et 50 000 koeproovi on võetud ning geenivaramu on valmis. Sellest rongist jäin ma siis ilmselt maha. Nüüd pole mu lähemas või kaugemas tulevikus saabuvatel lapselastel võimalust teada saada, missuguse tõenäolise geneetilise kingi ma neile nende sünnihetkel kaasa pärandasin.

Loodetavasti suudavad teadlased kunagi ümber lükata levinud arvamuse, et kõik täidlased inimesed on end suureks söönud. Kindlasti on iga inimese tutvusringkonnas mõni luider persoon, kel suu hommikust õhtuni liigub, aga hoolimata sellest grammigi kehakaalu ei lisandu või mõni tüse tädi, kel kaal ainult saialõhna sissehingamise või praeliha piilumise peale paisuma hakkab. Mõni tüüp on kohe selline, et pärast koorega kohvi joomist peab tegema vähemalt kümme kükki ja kakskümmend kätekõverust. See on selline iseäralik inimliik a´la üks hetk suus hea, eluaeg puusa peal.

Suhteliselt sama lugu on hammastega. Umbes viisteist aastat tagasi käisin ühel kursusel, kus meid koolitav hambaarst näppu vibutas ja väitis, et hammaste seisund on rangelt konstantses seoses suuhügieeniga. Ma püüdsin küll talle viisakas vormis vastu vaielda, aga katseks see jäigi. Selline jutt tõstab siiani mu kuklakarvad turri ja ajab urisema. Esimesed hambaharjad said mu tütred enne aastaseks saamist. Titeeas nende lutti oma suhu ei toppinud. Valvasin igal hommikul ja õhtul nagu kaitsepolitsei valva kiirreageerimisrühma aktivist või kuri Kerberos põrgu väravas, et nende väikesed hambad korralikult paremale- vasakule, üles- alla puhtaks saaksid. Hambaarsti külastasime regulaarselt. Lisaks hirmkallis ravikuur purihammaste kasvamise ajal, hammaste lakkimine ja pidev kaltsiumitablettide manustamine… Vanem tütar kasutab regulaarselt hambaniiti ja tõrjub oma suus happerünnakuid pärast sööki nätsu abil, ometi on ta oma hammastega pidevalt pahuksis. Pesamuna suhtub hambaharja aeg- ajalt leigelt, nahistab veel peale hammaste pesemist magusat süüa, aga temale on hambaarst tundmatu suurus. Ironic, my dear doctor Watson… Otsime jätkuvalt põhjusi suuhügieenis või tõdeme, et üks laps on geneetiliselt pärinud ema, teine isa hambamaterjali?

Isiklikest hammastest rääkimine võtab eluisu ära. Ma olen hambaarstide stammkunde.

Ah, tegelikult tahaksin ma praegu olla ükskõik milline linnuke – neil teatavasti hambaid pole. Aga minul on üks purihammas end taas üles kergitanud ja see ei tõota nagu alati midagi head.

Kelle jalas on kodus püksid?

Energeetiline sobimatus?

Kas teil on ette tulnud juhuseid, kus tundub tõsimeeli, et olete idioot või ihkate lihtsalt ülemuse tähelepanu?

Juba paar kuud käitus mu arvuti õige iseäralikult – sulges end suvalisel hetkel omatahtsi. Kannatasin nurisemata ta trikitamise. Neljapäeval läks asi päris käest ära. Niipea kui arvuti käivitasin, vaatas kireva pildilõkke asemel vastu must ekraan – arvuti oli end jälle välja lülitanud. Ja nii lugematu arv kordi. Olukord ajas siiralt ulguma: oh, mitu korda ma olen endale lubanud, et kopeerin dokumendid cd- le?! Läksin vaikses ahastuses direktori jutule. Teel esimeselt korruselt teisele selgitasin, mis juhtuma hakkab. Palun näita nüüd, kuidas sa käitud! Tulemus reetis igasugused ootused. Mu töine sõber lülitus tööle – oodatud reaktsiooni ei järgnenudki. Vaat, kus kahepalgeline rajakas! Olukord oli sama, kui paha poisiga: kutsume vanema tundi, et näidata, kuidas ta end tunnis üleval peab, aga tema istub siis sirgelt, tõstab kätt ja vastab õigete täislausetega.

Reede hommikul jätkus jonnaka masina käitumine: sisse lülitamine – ise sulgumine, sisse lülitumine – ise sulgumine… Ja nii seitse korda järjest. Jeerum. 

See pani ohkima ja hambaid kiristama.

Ei hakanud enam direktori jalgu kulutama. Pakkisin protestimeelse arvuti kokku ning viisin alla ülemuse lauale.

Viie tunni pärast teatas ta, et… arvuti töötab tema laual j ä t k u v a l t ilma tõrgeteta.

Ohjah. Tekib küsimus, kes on siis tõeline simulant: mina või arvuti? Või on minu ja arvuti vahel tekkinud ühtäkki energeetiline sobimatus?

Nostalgianurgake

Veel mõned aastad tagasi käis detsembri alguses kodu kirglik kaunistamine: rohelised haljad oksad ja elektrilambikesed akna alla lillekasti, jõulukardinad kööki, jõulukolmnurgad aknalaudadele, küünlaid ühe- ja mitmekaupa, butafoorne jõuluvana telekaservale istuma, jõulupärg  uksele. Käisin isegi metsas pohlaoksi korjamas. Enam ei viitsi. Isegi kuuse vastu olen sõdinud, haljast oksakesest oleks küll! Aga siis ajavad lapsed suud solvunult torru ning vaatavad mind nagu riigireeturit või vanglast plehkupannud kurjategijat. Keegi pole täiuslik ja mina olen selle täiuslik näide. Kui tüdrukud koju tulevad, saab ka kodu ehk kübeke pühadehõngulisemaks. Kuusest ei pääse ma tõenäoliselt selgi aastal.
Asjade vahel, mis m u l l e meeldivad ja mis mulle p e a k s i d meeldima, on alati mõningane vastuolu. Aga hetkel on tänu Laura köögis veedetud töisele tunnikesele kogu elamine täis hõrku piparkoogilõhna ning korraks saabus ka jõulutunne. Vähemalt hommikuni.

Edit: Me oleme tänasest suure tsentraalkatlamaja vereringega ühendatud. Väljas on küll ainult kaks külmakraadi, aga elamine on pehmelt öeldes jahe. Nomaitea, mis siis saab, kui karm pakane möllama hakkab. Et siis… saabuva jaanuarikuu arve peale mõeldes tekib tahtmine juba praegu appi hüüda ning minestada (piserdage, sest ma ei toibu niipea). Jumal tänatud, et arve saabub eurodes, siis ei tundu number vähemalt nii suur. 😉

Kulinaarne apsakas

Aeg- ajalt tuleb ette situatsioonikoomikat, mida hiljem on raske piltlikult edasi anda, aga mis antud hetkel tõepoolest väga naljakad on. Laupäeval juhtus üks selline kulinaarselt naljakas lugu.

Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus viis läbi uuringut “Kooli innovatsiooni mudelid maakoolide näitel”: milles see seisneb ja millest sõltub selle tulemuslikkus. Kokku oli kutsutud 16 pedagoogi erinevatest Lõuna- Eesti koolidest. Tõsi on, et maakooli säilimiseks peab maakool olema edu- ja uuendusmeelne, muidu linnakoolidega ei konkureeri. Vestlusringis tekkis palju uusi ideid ja võrdlusmoment – meil on üsna innovaatiline kool. Aga kuna kokkuvõtet on volitatud tegema teadurid ja kokkulepe kohaselt peab räägitu jääma nelja seina ja osalejate vahele, siis rohkem ma sellest hetkel ei kirjuta.

Pärast diskussiooni olime palutud ülikooli hubasesse kohvikusse jõululõunale.

Kui ahjukartulid, salat, liha ja kaste taldrikule kuhjatud, avastas pr Lauristin, et tellitud suppi polegi. “Kuidas pole,” imestas kelneripoiss, “püreesupp ju siinsamas.” Hahaa! Korraga oli lõbu laialt. Kõik osalejad olid suppi kastmeks pidanud ja viisakalt taldrikule ammutanud. Pisut hiljem ühines meiega haridusminister Tõnis Lukas. Heatahtliku ootusega jälgisime, kas haritet minister komistab sama reha otsa. Aga professor Lauristin rikkus kogu lõbu: “Tõnis, me kõik pidasime seda kastmeks, aga see on tegelikult supp.” Minister muheles… ja tõstis suure kulbitäie suppi praele: “Kui head õpetajad söövad, siis kõlbab see ka ministrile.”

Selline multifunktsionaalne kõrvitsa- kaalika- kartuli supp siis, ilus tummine.

Oleks ministril nupp “meeldib” küljes olnud, oleksin seda kohemaid kindlasti vajutanud. 😉

Viimaste nädalate ilmale mõeldes *

Las tulla appi laps ja mees.

Kõik topsikud, kus värvid sees,

me seame siia ritta.

Ei ole mõtet halada.

Kui kõik siin kokku valada,

siis saame nagu vaja,

hea silmarahustaja. 

 

Ning meister nõu viis jõusse –

kõik kallas ühte nõusse.

Ja siis täis sai tõhus toos,

kõik põhivärvid olid koos,

käis naer tal üle palge:

nõus oli puhas valge.

…

Töö käis ja pintsel kihutas

ja äkki – pilvi pihutas

ning viskas tiire taeva all,

kui oleks tuli karvus tal.

Ja vaata – pehme, kohevil

kui udusulg,

kui lambavill –

eks valgest pilvest lange

suur valge lumi hange.

 

Täis lund said vaatajate peod

ja värvimeistri imeteod

kõik lumi kinni kattis

ja valge alla mattis.

Just nagu soovis mõni mees,

kõik saigi valgeks silme ees,

just nagu poleks päeva – ööd

suur värval üldse teinud tööd.

Ja meister naeris: “Olgu nii!

Need, kes ei taha värve,

nüüd kuni suure sulani

las rahustavad närve!”

Väljas on imeilus talveilm. Väljas sajab tasast lund nagu praegu blogi taustal. Kõik on väga valge – puhakem siis erksatest värvidest närve.

* Ellen Niit “Suur maalritöö”