Täna on taas üks n e i s t päevadest, mil vinguviiul tuleb panipaigast välja kraamida ja vigisevat meloodiat kääksutama hakata. Ärigeenius Donald Trump ütleb, et kui teil on väga hea põhjus trummi lüüa, siis taguge nii kõvasti nagu jaksate.
Kõigil mu eakaaslastel on kindlasti meeles aeg, kui poed olid täis maitsetuid asju: kangaid ja riideid, mis panid oma kohutavate värvide ja mustritega õlgu võdistama, mänguasju, mis parimagi fantaasia vaimsesse tupikusse tõukasid – kes selliste jubedikega küll mängida tahaks. Ometi töötas tehastes ja vabrikutes tuhandeid konstruktoreid ja kunstnikke, kelle mõttelennust need tooted sündisid ning komisjonid, kes neile õudustele armulikult massiliseks tootmiseks loa andsid.
Võib arvata, et nüüd, mil me juba peaaegu kakskümmend aastat turumajanduse helget rada kõnnime, on rumalad otsused möödanik. Aga kas ikka on?
Eelmisel kevadel selgus, et meie maja hakatakse kohe- kohe renoveerima: küttesüsteemi tasakaalustamine- värskendamine, vundamendi soojustamine ja katuse vahetamine. Täpselt sellises järjekorras tööd ette võetigi… novembri lõpul. Thanks a lot! Ei taha meelde tuletadagi seda külmetamist – kaks nädalat kütteta oli õudus kuubis. Esimesel ja teisel advendil andsid sooja vaid küünlad. Vundamenti hakati lahti kaevama esimese suurema pakasega. Uued keldriaknad said väiksemad, blokkide paigaldamisel külmus mört enne kui ta jõudis kuivada. Kohale toodud kopas hangus nii küte kui õli, suur masin kaeti presentkattega ja tööstuslik puhur püüdis teda ööpäeva jagu tunde taas elule äratada – maja elektriarvesti oli pehmelt öelda punane. Tehke järgi või makske kinni!
Koolimaja võimla soojustamist ootasime terve sooja ja kuiva suve. Tööjärg jõudis meieni esimeste suurte vihmadega. Töömehed krohvisid maja ühest otsast ja vihm pesi teisest. Selline töötegemise potjomkinlus. Maja ümbruses oleksid nagu saurused hoogsat pulmatantsu pidanud, kogu pehme pinnas on sügavaid rööpajälgi täis. Nüüd on töömeeste heaolu tarbeks ja looduse stiihhia mahendamiseks kohale toodud taas uhke puldanist kleit… ja tööstuslik soojapuhur. Ja elektriarvesti on tõenäoliselt taas minestamise äärel. Mis on selle kõrval üks vahetunniks põlema unustatud tuli klassis? Ärme kõnele rahva raha mõttetust laristamisest. Tark mees ütleb, et nagu vanal heal ajal: mõisa köis, las lohiseb.
Juba kevadel lubati tsentraalkatlamajaga ühinemist. Septembris polnud veel tööd alanud. Nüüd töötab kopp suhteliselt virgalt – päevad on ju lühikesed! Pagan küll! Nii parajal ajal. Pikk muti metroo kulgeb katlamaja juurest vallamajani, vallamajast läbi iidse mõisapargi põlispuude juurte lasteaia- vanadekoduni ning sealt edasi meie majani. Homsest lubab hilissügis hambaid näidata ja nüüd võib iga elava fantaasiaga inimene kujutleda, kuidas on külmunud pikka trassi kinni ajada. Kas sellega kevadeni poleks saanud oodata? On nagu on. Nüüd on tööle minek ja tagasi tulemine nagu suur globaalne mõistatus: millisest kuhjast mööda ja millisest kraavist üle. Kui viseerida veel tuleviku küttearved, siis tahaks käituda nagu Sööbik ja Pisik hambapuuri nähes – masajat pikka musta tsentraaltoru hammustada.
Selle kõige peale hakkab leplik inimene minus vaikselt hääbuma. Kui te tahate mu head tuju p….e keerata, siis selleks on hea indikaator: hakake rääkima remondist ja renoveerimisest. Rahulikuks jäämiseks tuleb hingamisharjutusi teha.
Finito! Pessimismi eest palka ei maksta – kuidagi saame hakkama: kui süda on soe ja lööb nagu vaja, ei ta siis ära külmu.
Karukell, kurvameelsuse rohi 