Kingiostmise ilu- ja valunipid

Üks mu hea sõbranna ütleb, et kõigis meestes on midagi liiast: lohakust või pedantsust, alkoholilembust või karskust, laiskust või töökust, armukadedust või hoolimatust või veel midagi muud. Et paras oleks kõik maailma mehed blenderisse kokku panna, segi mikserdada ning siis uuesti vormidesse valada. Saab kokku mehemudeli, milles on kõike parasjagu.

Ma olen oma meesisendiga üldiselt väga rahul. On töökas ja hooliv, hoiab peret, peseb sundimata hambaid ja ajab habet, toidu üle ei nurise ning paneb tavaliselt selga, mida ette parajasti välja tõstad. Kui teha ettepanek, et vaja oleks üht või teist riideeset uuendada, siis nendib: “Mul on kõik olemas!” või “Kappides- sahtlites pole nendelegi riietele piisavalt ruumi!”. Mida siis teha, kui kõik teksad näevad väheke väsinud välja ja tossud lausa karjuvad prügikasti järele?

Aga isadepäeval kingitud hobuse suhu ei vaadata. Protestimisest ja vastuhaku korraldamisest pole vähematki abi. Kolm naist valivad pükse, trügivad pere ainsa mehe riietuskabiini ning valvavad väljapääsu ees nagu kolme peaga Kerberosed allilmas põrgu väravas.

Meesisendil pole midagi teha. Vastu puiklemiseks on jõujoon naiste käes. Erineva tegumoega pükse tuleb jalga passida, meeldib see või mitte. Kõrge komisjon vaeb sobivust, värvi, pikkust ja tegumoodi. Kokkuvõtteks on valvurid ja sundijad oma tööd suurepäraselt teinud. Pingutused on igati vilja kandnud. Koju sõidame kahe paari uute moekate pükste ja karbi uute käimadega.

Sügisene “nauding”

Kui inimene on kor- du- valt astunud ühe reha peale ja saanud varrega piki pead, millal talle siis lõpuks imepisikesse ajunatukesse jõuab, et enam ei maksa astuda, tulemus on enamasti sama valus või isegi tiba hullem? Mida muud ongi oodata, kui keset novembrikuud paljajalu ja higisena rõdupõrandat lapiga poleerima minna, kui kraapiv kurguvalu ja meganohu? Meie tulevikutohter küsib ikka, et ema, miks sul vaja seda rõdu pesta, seal ei käi ju praegu keegi. Ei käi jah, ei tule ka sanitaar- epidemioloogiajaam kontrollima, kas on pestud või mitte. Ent kuna mu korraliku koristamise metoodika ütleb, et magamistoale järgneb rõdu, seejärel elutuba…, siis mõtlen, et mis see ruttu- ruttu viis minutit soojas sügisõhus pesemist ikka teeb.  Aga näed, teeb. Nüüd olen ma nagu Kunksmoor, nina pidevalt taskurätis, pidevalt ohates: “Oh sa vaeseke! See nohu sind lõpuks viib!”
Kuna mul pole vastupidi Kunksmoorile  plaanis pikemat aega haige olla ega ka haigusest õiget mõnu tunda, hankisin raviks kurgusprei ja gripitee. Eh, oleks võinud moori näitel ka soomünti, konnamünti, pimpernilli, angerpüssi, tiimeoni või tunglateratinktuuri võtta, aga mul pole halli aimugi, kust neid imeliste nimedega taimi korjata. Igatahes lippasin eile pärast tunde tulistvalu koju ning kuhjasin voodi kõrvale suure virna taskurätikuid ja sarjatäie kraadiklaase. Palavikku polnud, aga lihased olid haiged ja silmad valusad. Nüüd olen ma paar päeva rögisenud ja roosanud – lõppu ei näi sel puuslakil küll tulevat. Ainult nina on suurest pühkimisest läinud valusaks ja punaseks. Tõenäoliselt võiksin ma  nüüd edukalt jõuluvanaks kandideerida. Jõulud on lausa käega katsuda. 😉

Vot sihuke kurb lugu.