Mu blogi saab kohe- kohe kolmeaastaseks. Olen varemgi paberpäevikut pidanud ja suhtusin sellepärast virtuaalsesse päevikusse kahetise tundega. Väga lihtne on klaviatuuril klõbistada, kustutada, parandada ja lisada, pole muret, kuhu päevik panna või kust teda hiljem otsida. Samas tegi see hinge pahupidi pööramine mind esialgu mõneti murelikuks: kas asi on ikkagi piisavalt privaatne, ega ma kirjutamisega riiva kellegi tundeid või tekita vääritimõistmist? Olen püüdnud kirjutada nii, et mu postitused poleks kunagi liiga paljastavalt isklikud, solvavad ega sensatsioonilised, enamasti kirjutanud iseendast ning naernud iseenda üle. Nii olen ma rasvaselt maha tõmmanud teemad, mis räägivad mu õpilastest, lastevanematest või kolleegidest, pole mõtet lõhkuda suhtesidusust; vähesed enam isiklikud asjad olen lukustanud salasõnaga. Ka ei ole ma reeglina viitsinud mängida maailmaparandajat – suurte globaalsete probleemide lahkamine pole minu teema. Inimeste aistingud ja emotsioonid on niivõrd erinevad, usun, et lõplikku tõde pole kunagi olemas. Ja veel. Kuna inimese pea pole veniv panipaik ja mälestused kipuvad aastatega tuhmuma, on hea hiljem kirjutatut lugeda. Nii on inimese blogi nagu omamoodi Balthasar Russow kroonika tänapäevases võtmes. Juba nüüd loen oma reisimuljeid aeg- ajalt imestades – kas tõesti oligi nii? Mugav on elu- olu uurivale kaugele sõbrale saata link, pole pikka seletamist, palun loe!
Tänapäeval on igaühel võimalus elada avalikku elu – igaüks võib teha endale blogi. Kui pisutki süüvida blogimaailma, avastad kui erinev on inimeste mõttemaailm ning teemadering. Nende sisu varieerub seinast- seina: käsitöö, kokkamine, aiandus, reisimine, poliitilise hetkeseisu süvaanalüüsid, sekka teismeliste suhteprobleemid ning muud triviaalsemad asjad.
Ma olen ise 5- 6 blogi ablas püsilugeja. Mulle tundub, et nende blogipidajatega suhtleksin võimalusel ka isiklikus elus, jooksin aeg- ajalt tassi kohvi ning arutleksin elu ja asjade üle. Lihtsalt nii suur tundub ühine mõtete kokkupuutepunkt.
Karukell, kurvameelsuse rohi 