Hetkel võiks laulda rõõmsalt lastelaulukest: Sa- jab lund ju- ba ter- ve tund…
Aga homme hommikul võiks ilmselt deklameerida Julius Oro lasteluuletust: Aknast õue vaatab Mati, õues ilm nii imelik. Maa on täis kui valget vatti, kask on härmas habemik…
Väljas sajab tõepoolest ja maa on juba valge. Suu küll loeb ja laulab, aga süda muretseb. Mu raudsel ratsul on ikka veel suvetossud jalas. 😦
Ma olen sellest juba kirjutanud, aga eile mõtlesin taas, et praeguse ja paari- kolmekümne aasta taguse aja suurimad erinevused ei ole ainult visuaalselt tajutavad; muutunud pole vaid poliitiline kord, raha ja lipp, vaid ka paljud inimestele olulised väärtushinnangud ja hoiakud.
Mõni ehk veel mäletab, et nõukogude ajal oli kombeks minna mehele suhteliselt varakult. Kahekümne viie aastasel noorel naisel oli juba vanatüdruku mekk man ning sugulased- tuttavad küsisid vabalt ja vallaliselt neidiselt igal võimalusel kärsitult: “Noh, millal siis lõpuks pulma saab?”
Tänapäeval ei pane veel 30-ne vaba ja vallatu inimene kedagi kulme kergitama. Kuhu sa kiirustad, kaua valitud kaunikene! Õpitakse elu ja inimesi tundma, enne lõplikku otsustamist kaalutakse ja vaetakse, mõõdetakse ja võrreldakse. Ja kui ei sobi, siis otsitakse edasi.
Teise olilisima valiku – kelleks saada – otsustamine on samuti mitu penikoormasammu edasi nihkunud. Veerand sajandit tagasi läks suur osa 8. klassi lõpetajatest tseremoonitsemata ametikooli. Valikuvõimalusi oli palju, erinevaid kutsekoole ja ameteid igale maitsele. Keskkooli lõpetajatest pürgis väikene hulk ülikooli, sest kõrgkoolegi oli Eestis vaid 5- 6, n- ö marjamaale mahtusid vähesed, välismaal õppimine oli utoopia, riigieelarvevälistest kohtadest ei osatud toona unistadagi. Ei mingit ringilehvimist! Õpi amet selgeks, marss tööle raha teenima ja ela oma mustvalget elukest lontis kõrvadega.
Hoolimata surematu vene poeedi Vladimir Majakovski luuleridadest “Ühte sõber tõde tea, raiu kõrva taha. Meie maal kõik tööd on head, vali millist tahad.”, ohjati minu ajal koolis lapsi õppima stapmsete hirmutamisvõtetega: “Kui sa ei õpi, saab sinust lüpsja või traktorist!” Tänapäeval see vaevalt enam toimiks. Rohkem kui 4 miljonit maksvad metsaveotraktorid näevad välja seest ja väljast nagu kosmoselaevad, iga põmmpea nendel töötamisega hakkama ei saakski. Kaasaegsed robotlüpsilaudad on asendanud lüpsjad arvutitega.
Nii ongi, et gümnaasiumi lõpetaja kalkuleerib ja kaalub, milline on optimaalne variant, kuhu ta lävendiga või rahakoti paksusega mahub. Ja kui selgub, et valik ei sobi, vahetab nagu muuseas eriala.
Proovisin meenutada, kelleks ise väikesena saada tahtsin.
Eks neid tujude allhoovusi vahetus, kõiki ei mäletagi. Küll on meeles, kui õpetaja rääkis algklassides esimese naisena 1963. aasta juunis kosmosesse lennanud Valentina Tereškovast, tahtsin kohemaid saada kosmonaudiks.
Isa juurde Viljandisse sõitsin reeglina öise bussiga – viis pikka tundi sõitu. Ilmselt oskasin ma lapsena juba pisut manipuleerida, sest bussijuhi seljataga seismine aitas tavaliselt soovitud eesmärgile – ta kutsus mind lahti käivale klapptoolile istuma. Öine tee oli põnev, sestap pole imestada, et päris mitmeid aastaid tahtsin vankumatu otsustuskindlusega saada bussijuhiks. Siis saabus kurb teadmine, et meie sotsialistlikus riigis ei tohi naised bussijuhtidena töötada.
Kohtumine Saaremaa rajoonilehe “Kommunismiehitaja” ajakirjanikuga vapustas mind sedavõrd, et edasine plaan oli õppida ajakirjanikuks. Miks ka mitte, kirjandeid kirjutasin lõdva randmega, indu andsid paar rajooni kirjandite võistukirjutamisel saavutatud võitu.
Paraku teeb elu omad korrektuurid ja peame me omaenda taktimõõdu järgi edasi pürgima. Õpetajaks läksin õppima spontaanselt hetketuju ja -olude kokkulangemisel. Maandusin reaalsusesse. Et saada paremat, tuleb soovida parimat ja vahel ülearu kaua kannatada… Aga olen iga päev tänulik, et mul on elus just niimoodi läinud.
Nädalavahetusel veendusin Sandrat siiralt haletsedes, et ma ei teagi sõna õppimine tegelikku tähendust. Tema arstiteaduskonna konspektid… khm, vähemalt iga teise sõna tähendust peaksin ma otsima… eiteagikust. Ei tea, kuidas on võimalik küll sellise meeletu õppimise puhul normaalseks jääda?
Kelleks tänapäeva lapsed saada tahavad? Tüdrukud modellideks, lauljateks, vahel ka juuksuriteks või jäätisemüüjateks, poisid politseinikeks, tuletõrjujateks või rallisõitjateks, mõni ambitsioonikam tahab saada miljonäriks. Üks laps ütles, et ta tahab saada advokaadiks. “Aga õpetaja, mida need advokaadid tööl teevad?” lausest selgus, et advokaadina näevad teda tulevikus eelkõige vanemad. Meenub, et üks mu klassi väike heledapäine poiss tahtis saada profikorvpalluriks, aga mitte lihtsalt tavaliseks korvpalluriks, vaid tumedanahaliseks profikorvpalluriks. 🙂
Karukell, kurvameelsuse rohi 