Kiri jõuluvanale

Armas jõuluvana!

Viimati kirjutasin Sulle umbes 40 aastat tagasi. Siis tuli aeg, mil  karm reaalsus lajatas ema sõnadega: “Sa oled juba suur tüdruk, küllap saad ise ka aru, et näärivana pole olemas. Need ostetud dressid/ kingad/ kampsun on sulle sel aastal näärikingiks.” Sain oma lapse aruga väga hästi aru, et perel oli rahadega kitsas ja tundsin rõõmu kooli nääripeol loosi- või sõbrapakis saadud hea raamatu, salmiku, ehete, nuku, sulepea või teiste pisikeste kinkide üle ega põdenudki eriti pikalt.

Miks ma otsustasin, kallis jõulumees, Sulle kirjutada? Arvan, et kui midagi väga tahta ja uskuda selle võimalikkusesse, siis see uskumine panebki selle sündima.

Jälle on üks aastake möödunud. See oli mulle üsna tegus aasta, mis tõi kaasa kaks kirjutatud- koostatud raamatut, rohkesti läbiviidud koolitusi, uusi värskendavaid kohtumisi ning rohkelt rõõmu isiklike laste edusammude üle. Kokkuvõttes oli aasta üsna töine ja parasjagu loominguline, üksjagu närvilinegi, kuid ometi igat kulutatud ajurakku väärt.

Küllap Sa pakid juba kingikotti. Jõulud pole enam kaugel. Ehk on Sul pisut lihtsam, kui ma Sulle mõne kingiidee annan.

Mida ma siis sinult ootan, kallis jõuluvana? Ei midagi materiaalset ega hinnalist.

Kui ma oleksin eriti ülbe, siis sooviksin, et lükkaksid Eestimaa kõigi oma suuremate ja väiksemate saartega kuhugi, kus on vahemereline kliima, sooja ja niiske talvega ning palava ja kuiva suvega. Näiteks Atlandi ookeani Portugali kõrvale – see ebamäärane ilm oma kaamosega on mind pannud soojema kliima järele õhkama. Aga seda on ilmselgelt liiga palju tahetud.

Kui ma oleksin ahne, siis sooviksin Hilba kodule korstent ja kaminat; eksootilist ja pikka reisi oma laheda sõpruskonnaga, mil saaks hommikul ärgata ja mitte muretseda argiste probleemide üle. Aga ma usun, et küllap tuleb aeg, mil ka need soovid reaalselt teoks saavad.  

Hetkel soovin väga-väga leida Su kingikotist hingerahu ja tasakaalu, rohkem naeratusi, siirust ning headust ja sõbralikkust pakkuvaid inimesi. Et meie pere püsiks sama tubli ja ühtne kui seni, et töökollektiivis jaguks jätkuvalt tolerantsi ja sallivust. Soovin, et mu lähedastel (eelkõige ema!) ja sõpradel oleks tervisega kõik korras. Ka mu enese tervisega.

Sügise hakul naksasid arstid mu turjalt pisikese muremügara, aga nüüd tundub, et see oli nagu lohe pea maha raiumine – ühe asemele on asemele poetunud kolm uut muremügarat. Armas punase mütsiga mees, palun tee nii, et needki oleksid heatahtlikud mügarad…

Veel tahaksin, et Laura kaitseks kevadel edukalt oma bakalaurusetöö ning leiaks endale rahuldust pakkuva töökoha ajakirjanikuna ning et Sandra reis kaugesse Indiasse läheks igati korda. Ta on sel aastal liiga palju õppimise nimel ohverdanud ning see kaks nädalat muretut puhkust kuluksid talle hädasti ära, et järgmisel semestril uuesti õppimisralliga peale hakata. Tegelikult on mul tüdrukutega seotud veel üks südamesoov: et nad leiaksid üksteise jaoks ses kiires elutempos rohkem aega.

Muidugi soovin ma südamest, et masu, pupu, täpe ja muud neljatähelised majanduskriisi tähendavad nõmedad väljendid oleks lõpuks kauge mälestus ning me väike kool jääks õpilaste arvu vähenemisest hoolimata püsima.

Seda kõike pole ju palju tahetud, eksole, armas jõulumees…

Liht-, enne- ja täisminevik või tume tulevik?

Täna on taas üks n e i s t päevadest, mil vinguviiul tuleb panipaigast välja kraamida ja vigisevat meloodiat kääksutama hakata. Ärigeenius Donald Trump ütleb, et kui teil on väga hea põhjus trummi lüüa, siis taguge nii kõvasti nagu jaksate.

Kõigil mu eakaaslastel on kindlasti meeles aeg, kui poed olid täis maitsetuid asju: kangaid ja riideid, mis panid oma kohutavate värvide ja mustritega õlgu võdistama, mänguasju, mis parimagi fantaasia vaimsesse tupikusse tõukasid – kes selliste jubedikega küll mängida tahaks. Ometi töötas tehastes ja vabrikutes tuhandeid konstruktoreid ja kunstnikke, kelle mõttelennust need tooted sündisid ning komisjonid, kes neile õudustele armulikult massiliseks tootmiseks loa andsid.

Võib arvata, et nüüd, mil me juba peaaegu kakskümmend aastat turumajanduse helget rada kõnnime, on rumalad otsused möödanik. Aga kas ikka on?

Eelmisel kevadel selgus, et meie maja hakatakse kohe- kohe renoveerima: küttesüsteemi tasakaalustamine- värskendamine, vundamendi soojustamine ja katuse vahetamine. Täpselt sellises järjekorras tööd ette võetigi… novembri lõpul. Thanks a lot! Ei taha meelde tuletadagi seda külmetamist – kaks nädalat kütteta oli õudus kuubis. Esimesel ja teisel advendil andsid sooja vaid küünlad. Vundamenti hakati lahti kaevama esimese suurema pakasega. Uued keldriaknad said väiksemad, blokkide paigaldamisel külmus mört enne kui ta jõudis kuivada. Kohale toodud kopas hangus nii küte kui õli, suur masin kaeti presentkattega ja tööstuslik puhur püüdis teda ööpäeva jagu tunde taas elule äratada – maja elektriarvesti oli pehmelt öelda punane. Tehke järgi või makske kinni!

Koolimaja võimla soojustamist ootasime terve sooja ja kuiva suve. Tööjärg jõudis meieni esimeste suurte vihmadega. Töömehed krohvisid maja ühest otsast ja vihm pesi teisest. Selline töötegemise potjomkinlus. Maja ümbruses oleksid nagu saurused hoogsat  pulmatantsu pidanud, kogu pehme pinnas on sügavaid rööpajälgi täis. Nüüd on töömeeste heaolu tarbeks ja looduse stiihhia mahendamiseks kohale toodud taas uhke puldanist kleit… ja tööstuslik soojapuhur. Ja elektriarvesti on tõenäoliselt taas minestamise äärel. Mis on selle kõrval üks vahetunniks põlema unustatud tuli klassis? Ärme kõnele rahva raha mõttetust laristamisest. Tark mees ütleb, et nagu vanal heal ajal: mõisa köis, las lohiseb.

Juba kevadel lubati tsentraalkatlamajaga ühinemist. Septembris polnud veel tööd alanud. Nüüd töötab kopp suhteliselt virgalt – päevad on ju lühikesed! Pagan küll! Nii parajal ajal. Pikk muti metroo kulgeb katlamaja juurest vallamajani, vallamajast läbi iidse mõisapargi põlispuude juurte lasteaia- vanadekoduni ning sealt edasi meie majani. Homsest lubab hilissügis hambaid näidata ja nüüd võib iga elava fantaasiaga inimene kujutleda, kuidas on külmunud pikka trassi kinni ajada. Kas sellega kevadeni poleks saanud oodata? On nagu on. Nüüd on tööle minek ja tagasi tulemine nagu suur globaalne mõistatus: millisest kuhjast mööda ja millisest kraavist üle. Kui viseerida veel tuleviku küttearved, siis tahaks käituda nagu Sööbik ja Pisik hambapuuri nähes – masajat pikka musta tsentraaltoru hammustada.

Selle kõige peale hakkab leplik inimene minus vaikselt hääbuma. Kui te tahate mu head tuju p….e keerata, siis selleks on hea indikaator: hakake rääkima remondist ja renoveerimisest. Rahulikuks jäämiseks tuleb hingamisharjutusi teha. 

Finito! Pessimismi eest palka ei maksta – kuidagi saame hakkama: kui süda on soe ja lööb nagu vaja, ei ta siis ära külmu.

Omnivoori* raport

Velvo käis poolteist nädalat tagasi jahil (Kus on põdrad? Kus on kitsed? Kas jaht tuleb või ei tule? 🙂 ) ja tänase seisuga võiksime selle varuga väikese tuumasõja varjendis üle elada või keskmise suurusega pulmad korraldada. Põdralihakonserve ja -vorste on piinlikust tekitav kuhi/ virn. Kuna tüdrukud on veendunud vegetariaanid, siis tuleb meil ise selle portsuga hakkama saada. Pole ka vähimatki kahtlust, et saame.

Nojah, selle koguse manustamisel hakkavad kevadeks meespoolel ilmselt sarved kasvama.  Kuna ma olen siiski märgataval määral naissoost, siis pole hirmu – emastel põtradel sarvi ju pole. Ja enneaegsete kuulujuttude ja väärarusaamade ennetamiseks – mina mehe sarvede kasvus süüdi pole. Ausõna.

* Omnivoor tuleb ladina sõnast omnivorus (kõikeõgiv) ehk eurüfaag ehk polüfaag ehk kõigetoiduline ehk kõigesööja.

Kingiostmise ilu- ja valunipid

Üks mu hea sõbranna ütleb, et kõigis meestes on midagi liiast: lohakust või pedantsust, alkoholilembust või karskust, laiskust või töökust, armukadedust või hoolimatust või veel midagi muud. Et paras oleks kõik maailma mehed blenderisse kokku panna, segi mikserdada ning siis uuesti vormidesse valada. Saab kokku mehemudeli, milles on kõike parasjagu.

Ma olen oma meesisendiga üldiselt väga rahul. On töökas ja hooliv, hoiab peret, peseb sundimata hambaid ja ajab habet, toidu üle ei nurise ning paneb tavaliselt selga, mida ette parajasti välja tõstad. Kui teha ettepanek, et vaja oleks üht või teist riideeset uuendada, siis nendib: “Mul on kõik olemas!” või “Kappides- sahtlites pole nendelegi riietele piisavalt ruumi!”. Mida siis teha, kui kõik teksad näevad väheke väsinud välja ja tossud lausa karjuvad prügikasti järele?

Aga isadepäeval kingitud hobuse suhu ei vaadata. Protestimisest ja vastuhaku korraldamisest pole vähematki abi. Kolm naist valivad pükse, trügivad pere ainsa mehe riietuskabiini ning valvavad väljapääsu ees nagu kolme peaga Kerberosed allilmas põrgu väravas.

Meesisendil pole midagi teha. Vastu puiklemiseks on jõujoon naiste käes. Erineva tegumoega pükse tuleb jalga passida, meeldib see või mitte. Kõrge komisjon vaeb sobivust, värvi, pikkust ja tegumoodi. Kokkuvõtteks on valvurid ja sundijad oma tööd suurepäraselt teinud. Pingutused on igati vilja kandnud. Koju sõidame kahe paari uute moekate pükste ja karbi uute käimadega.

Sügisene “nauding”

Kui inimene on kor- du- valt astunud ühe reha peale ja saanud varrega piki pead, millal talle siis lõpuks imepisikesse ajunatukesse jõuab, et enam ei maksa astuda, tulemus on enamasti sama valus või isegi tiba hullem? Mida muud ongi oodata, kui keset novembrikuud paljajalu ja higisena rõdupõrandat lapiga poleerima minna, kui kraapiv kurguvalu ja meganohu? Meie tulevikutohter küsib ikka, et ema, miks sul vaja seda rõdu pesta, seal ei käi ju praegu keegi. Ei käi jah, ei tule ka sanitaar- epidemioloogiajaam kontrollima, kas on pestud või mitte. Ent kuna mu korraliku koristamise metoodika ütleb, et magamistoale järgneb rõdu, seejärel elutuba…, siis mõtlen, et mis see ruttu- ruttu viis minutit soojas sügisõhus pesemist ikka teeb.  Aga näed, teeb. Nüüd olen ma nagu Kunksmoor, nina pidevalt taskurätis, pidevalt ohates: “Oh sa vaeseke! See nohu sind lõpuks viib!”
Kuna mul pole vastupidi Kunksmoorile  plaanis pikemat aega haige olla ega ka haigusest õiget mõnu tunda, hankisin raviks kurgusprei ja gripitee. Eh, oleks võinud moori näitel ka soomünti, konnamünti, pimpernilli, angerpüssi, tiimeoni või tunglateratinktuuri võtta, aga mul pole halli aimugi, kust neid imeliste nimedega taimi korjata. Igatahes lippasin eile pärast tunde tulistvalu koju ning kuhjasin voodi kõrvale suure virna taskurätikuid ja sarjatäie kraadiklaase. Palavikku polnud, aga lihased olid haiged ja silmad valusad. Nüüd olen ma paar päeva rögisenud ja roosanud – lõppu ei näi sel puuslakil küll tulevat. Ainult nina on suurest pühkimisest läinud valusaks ja punaseks. Tõenäoliselt võiksin ma  nüüd edukalt jõuluvanaks kandideerida. Jõulud on lausa käega katsuda. 😉

Vot sihuke kurb lugu.

Kurb viiul

Molofonilood

Augustis ostsin endale uue mobiili. Vana oleks minu poolest veel kõbus olnud, kui ta aku poleks liialt kiiresti väsinud. Viis aastat on telefoni jaoks siiski aukartust tekitav iga.

Kuna majanduses on hetkel aktuaalne sõna säästmine, siis mingitesse imevidinatesse, mis a´la küpsetavad, keedavad, nõeluvad ja mõõdavad pulssi, ma ei panustanud. Uus taskukaaslane maksis kõigest kolmekohalise summa viimaseid kuid austet eesti raha, aga omab kõiki mulle vajalikke funktsioone: äratab ja arvutab, pildistab ja filmib, lisaks saaksin telefonis kuulata raadiot ja alla laadida oma lemmiklugusid – tal on ka MP- 3 mängija. Liugur takistab kogemata- valin kõnesid, ekraan on suur ning menüü lihne ja loogiline. Seda et … võib-olla on vingem telefon tulevikuteema.

See on mul ühtekokku neljas telefon.

Esimest mobiiltelefoni nägin umbes 16 aastat tagasi. Oli selline suur must kobakas, rohkem raadiosaatja kui telefoni moodi.

Aga minu eredaim mobiiltelefonidega seotud mälestus jääb 13- aasta tagusesse aega, mil kuulsin klassis kummalist meloodiat. Selgus, et ühel pisikesel poisil helises kotis mobiil! Toona polnud sellist imevigurit ühelgi mu sõbral ega kolleegil. Esiteks maksid telefonid suure osa palgast, kõneminut oli kohutavalt  kallis ja pealegi oli levi siin piirkonnas toona suhteliselt vilets.

Velvo sai oma esimese ametitelefoni 13 aastat tagasi, lihtsalt töö profiil nõudis seda.

Sellega seoses saastan blogiruumi – mul tuleb tuleb meelde üks lustakas lugu minevikust.

Umbes samal ajal tegin endale esimese meiliaadressi. Everyday pakkus toona lahket võimalust saata tasuta sõnumeid mobiilile. Otsustasin katsetada ja saatsin oma isakarule sõnumi: Olen Su andunud austaja ja ootan kannatamatult kohtumist. Ilmselt oli saatjaid teisigi või oli internetiühendus halb, aina laadis ja laadis ja laadis… Kärsitu nagu ma olen, plõksisin send  nuppu päris agaralt. Lõpuks tüdinesin, lõin käega, lõpetasin üritamast ja unustasin asja.

Nädala pärast ärkas mu meheraasul südametunnistus. Ta pihis hädise näoga, et mingi hull ahistab teda, saates kümneid sõnumeid. Nii kui ühe jõuab kustutada, potsatab järgmine telefoni. Ta tahtnud saladuslikule austajannale tagasi helistada, aga firma itimees see säga, kõigile ta meeldib väga, keelanud ära. Number olevat liiga kahtlane. Kahtlustas vandenõuteooriat: et järsku on hoopis õel mobiiliviirus, mine tea, mis juhtub.

Siis ei pidanud enam vastu, naer lausa pressis end minu sisemusest välja. Eh, pattudel ON pikad varjud.

Edit: Mu pikaajaline mobiilinumber kuulus enne vist ühele prouale. Aeg- ajalt helistab mu numbrile kahtlane jokkis, ebastabiilne ja labiilne härrasmees, kes hoolimata seletamisest, et ma pole tema tuttav A, kurdab, et elu on täitsa p…es ja ohkab pidevalt torusse. Kõned pole sagedased, perioodiliselt kord poole aasta jooksul. Nüüd ma kuulan ta lihtsalt ära. Enivei, eks ma ole siis talle vähemalt pisike hingeabi.

Kolmas aastaring täis!

Mu blogi saab kohe- kohe kolmeaastaseks. Olen varemgi paberpäevikut pidanud ja suhtusin sellepärast virtuaalsesse päevikusse kahetise tundega. Väga lihtne on klaviatuuril klõbistada, kustutada, parandada ja lisada, pole muret, kuhu päevik panna või kust teda hiljem otsida. Samas tegi see hinge pahupidi pööramine mind esialgu mõneti murelikuks: kas asi on ikkagi piisavalt privaatne, ega ma kirjutamisega riiva kellegi tundeid või tekita vääritimõistmist? Olen püüdnud kirjutada nii, et mu postitused poleks kunagi liiga paljastavalt isklikud, solvavad ega sensatsioonilised, enamasti kirjutanud iseendast ning naernud iseenda üle. Nii olen ma rasvaselt maha tõmmanud teemad, mis räägivad mu õpilastest, lastevanematest või kolleegidest, pole mõtet lõhkuda suhtesidusust; vähesed enam isiklikud asjad olen lukustanud salasõnaga. Ka ei ole ma reeglina viitsinud mängida maailmaparandajat – suurte globaalsete probleemide lahkamine pole minu teema. Inimeste aistingud ja emotsioonid on niivõrd erinevad, usun, et lõplikku tõde pole kunagi olemas. Ja veel. Kuna inimese pea pole veniv panipaik ja mälestused kipuvad aastatega tuhmuma, on hea hiljem kirjutatut lugeda.  Nii on inimese blogi nagu omamoodi Balthasar Russow kroonika tänapäevases võtmes. Juba nüüd loen oma reisimuljeid aeg- ajalt imestades – kas tõesti oligi nii? Mugav on elu- olu uurivale kaugele sõbrale saata link, pole pikka seletamist, palun loe!

Tänapäeval on igaühel võimalus elada avalikku elu – igaüks võib teha endale blogi. Kui pisutki süüvida blogimaailma, avastad kui erinev on inimeste mõttemaailm ning teemadering.  Nende sisu varieerub seinast- seina: käsitöö, kokkamine, aiandus, reisimine, poliitilise hetkeseisu süvaanalüüsid, sekka  teismeliste suhteprobleemid ning muud triviaalsemad asjad.

Ma olen ise 5- 6 blogi ablas püsilugeja. Mulle tundub, et nende blogipidajatega suhtleksin võimalusel ka isiklikus elus, jooksin aeg- ajalt tassi kohvi ning arutleksin elu ja asjade üle. Lihtsalt nii suur tundub ühine mõtete kokkupuutepunkt.

Kenjaalne mõte

Viimas aja rõske lörtsine külm, pilvine päikesetu taevas ja päevade üksluisus tahab laviinina  lämmatada ning tekitab akuutset stressi.

Tahaks helistada meie sõbrale – nupumees Unole ja teha ratsionaalne ettepanek: mis oleks, kui ta konstrueeriks ühe piraka kiviheitemasina? Sellise, kuhu me neljakesi koos priske purgi hülgerasva ja kamalutäie sulaselge sõnnikuga ära mahuksime? Ja siis viuu! – tasuta sooja Egiptimaa poole nagu heas Rimi reklaamis…

Tasub vähemalt üritada, eksole.

Meeldivat koostööd soovides

See, et asjad pole kaugeltki nii nagu esmapilgul näivad, olen isegi mina, igipõline naiivitar, ammu aru saanud. Kui ei huvita – ikkagi räägin.

Paar aastat tagasi, kui masust, pupust ja täpest polnud veel halli aimugi, sai võetud Hilba tulevikukodu ehitamiseks laen. Mitte suur, aga summa, mida hetkel siiski hädasti vaja läks.

Pank nõudis laenu tagatiseks hüpoteeki. Hoolimata, et oleme kenad, heasüdamlikud ja ausad, meie hüpoteegiks ei kõlvanud. Mida tarka ikka oskaks pank pool neljakümne kaheksastega peale hakata? Seega läks hüpoteegiks korter. See hinnati ära ja kinnitati sobivaks. Aga et korter ikka hüpoteegina oma valiidses väärtuses püsiks, oli kohustus teha koduvarakindlustus. Asi selge nagu seebivesi.

Täna saabus postiga viimase aasta kindlustuspoliis. Otsustasin (tavapäraselt) pisikeses kirjas infolehte seekord täpsemalt lugeda ja sain hea suutäie naerda.

On päris loomulik, et hüvitis ei laiene kulumise, korrodeerumise, väsimise, riknemise, kõdunemise, seenhaiguse või mõne muu pikaajalise protsessi toimele. Aga kuidas järgnevat mõista: Ei hüvitata kahju, mille on põhjustanud kindlustatud eseme vale kasutamine. Et kuidas siis? Kui toon oma koju lehmad, lambad, sead, kanad või muud pudulojused ning muudan korteri agraarmajapidamiseks? Või hoopis üldkasutatavaks saunaks? Või autopesulaks?

Edasine nimekirjas pole mitte vähem naljakas. Ei hüvitata kindlustatud eseme kahju, mis kaob muudel põhjustel kui murdvargus või rööv. Nüüd peaks vahemärkusena kirjutama, et kindlustus ei hõlma muud kui korterit, mitte selles paiknevat- asuvat vallasvara. Kas keegi tahaks proovida mu korterit öösel kotis minema viia? Nii et ühel hommikul ärkame keldris ja teatame kindlustusmaaklerile, et hei- hei, meid on öösel röövitud, sel ajal kui magasime, on murdvargad kodu koos akende, uste, lagede ja seinetga minema viinud! Kas lepingu koostajaid on kahtlaseid seeni söönud?

Koduvarakindlustus ei kata ka maapinna külmumisest, vajumisest või liikumisest tingitud hädasid, lainetuse, jää liikumise, jää või lume raskusest tekkinud kahjusid. Järelikult oleme ka ekstreemsete loodusjõudude suhtes kaitsetud. Aga kuidas jääb vulkaanipursete ja maavärinatega, austatud finantasutus? Ühtlasi pean kindlustuse kehtivuse ajal  hoolitsema, et ükski plahvatus ega lõhkamistöö aset ei leia – ka seda ei kata kindlustusfirma.

Aga see selleks. Lõpuks saan teada, et kindlustusfirma poolt makstava hüvituse vahendustasu suurus on kogu summalt a i n u l t 25 %.  😉

Analüüsisin loetut, tekkis mul asjast oma interpretatsioon. Leidsin, et kindlustus säästaks vähemalt 90 % paberi- ja printimiskuludelt, kui ta saadaks 10 cm pikkuse kirja: Juhime tähelepanu, et hüvitame vaid tuleõnnetuses tekkinud kahjud. Kui ikka hüvitame.*

* Piinlikust kirja saatjal ei maksa tunda, lugejad saavad sellega ise suurepäraselt hakkama.