Keskea rõõmud

Mis räägib vananemisest? Keegi tark on kirjutanud, et see, kuidas valmistud magama jääma:

• Ei joo kohvi peale kella kuut õhtul.
• Ei joo vedelikke peale kella kaheksat õhtul.
• Hammaste pesemine.
• Põie tühjendamine.
• Voodisse minek.
• Mobiili helisema panek.
• Raamatu sirvimine.
• Põie tühjendus.
• Voodis vähkremine.
• Raamatu lugemine.
• Põie tühjendamine.
• Voodis vähkremine.
• Raamatu lugemine.
• Põie tühjendus.
• Voodis vähkremine.
• Kõrgemate jõudude appihüüdmine une manamiseks.
• Külmkapi ukse avamine.

Hommikune pilk peeglisse veenab, et sealt vaatab jätkuvalt vastu proua neljakümmend seitse ja pool. Elukombed pole muutunud, aga uneharjumused on kuidagi märkamatult nihkunud.

Veel mõned head aastad tagasi oleksin võimalusel lõdva randmega lõunani maganud, aga viimastel aastatel on magamisega kummalised lood. Väljas on veel sügav pimedus, kui uni on korraga läinud. Võiks lausa tähti lugeda, aga

• kahjuks on magamistoa aknal ruloo ees;
• kui ruloo akent ei kataks, takistavad täheloendust pilved;
• kui ka pilvi pole, takistab tähtede lugemist miinusnägemine – tähtede loendamiseks tuleks ööseks prillid ette jätta. 😉

Üritan uuesti uinuda, aga üritamiseks see enamasti jääbki. Kui unenägu meeles, juurdlen öiste seikluste üle, kui vahemälu tühi on, mõlgutan mõtteid vabalt valitud teemal. Pikalt mõtete heietamiseks aega ei anta, paarikümne minuti pärast helisebki äratuseks sätitud mobiil. Ja nii igal hommikul.

Praktika on näidanud, et mobiil ei tohi käeulatusse jätta, vaid kuhugi kaugemale asetada, sest kui nüüd veel pikali jääda, tuleb uni taas mühinal.

Olgu ametlik ajaarvamine kuidas tahes, keha bioloogiline kell töötab omasoodu.

Ealised iseärasused, mis muud… 🙂