On päris selge, et päevad pole alati vennad ning kuud sugugi alati õed. Peaaegu nädal aega ei idane mitte mõttepojukestki, siis hakkab kukkuma postitusi nagu sarvest. Uskumatu! Saa nüüd aru, mis loogika siin mängus on!
Reedel pidasime õpetajate päeva. Väljapakutud etendus ei pannud just vaimustusest kiljuma, sest viimased antud teatri nähtud tükid on kujunenud… ütleme, et nad on pisut odavad ja kitšimaigulised, sellised jalaga taguotsa andmise labasevõitu naljadega. Aga kuna üksmeel tahab hellalt hoidmist, siis tõmbasin jalad sirgeks, tegin näo pähe ning läksin. Remargiks võib öelda, et ega see lugu nii vilets olnudki. Mõtlemisainet jäi ruumi koduteelegi. Et miks lapsed oma vanu vanemaid vaatama ei taha minna, miks kallid külalised erinevaid uskumatuid põhjuseid leiutavad, et mitte sõpru külastada või millal saab allaheitlikust loomusest alandlik põrandalapp.
Nojah, pärast istusime Vilde kohvikus. Ilusa punkti pani õhtule hea söök, nostalgiahõnguline elav muusika ja sõbralikult sumisev seltskond. Soe oli nagunii ning trimbatud mojito tõstis olemasoleva temperatuuri astmesse kolm. Korraga tundsin, et veel hetk ja mind tuleb ruumist välja k a n d a. Õhku jäi lihtsalt väheseks.
Istusin kaaslasi oodates hr Vilde ja hr Wilde´i vahele pronksist pingile ning nautisin sügisest hilisõhtust Tartut. Kohviku köögist tulevad hõrgud lõhnad, mitmest lähedal asuvast lõbustuskohast kostev muusika, ere linnavalgustus, plinkivad reklaam- ja autotuled, käest kinni jalutavad paarid – see kõik äratas kuhugi sügavale peidetud Tartu igatsuse. Tartust kiirgab mingit iseäralikku sõbralikkust ja soojust, rõõmu ning rahutust.
Novot. Inimesi on teatavasti nelja tüüpi: linnatüüpi, maatüüpi, igal- pool- on- halb ja igal- pool- kannatab- elada tüüpi. Mitte, et keegi oleks halvem või parem, lihtsalt inimesed on ütlemata erinevad. Ma olen loomult selgelt linnainimene. Mulle meeldib linna massi hulka ära kaduda, meeldib vaikne anonüümsus ja valikuvõimalused. Tuleb isu – lähed jalutad mööda linna, aga kuhu väikeses pimedas külas jalutada?! Ütlevad: imelik oled, keda sa vargsi piilumas käid? Linnas tekib himu kohvikus tassike kohvi, klaasike veini juua või kinno minna. Aga kui sellesama tunnikese kohvikus istumise või kino hinnaks on tund sõitu linna ja tund koju tagasi, palju siis sest tahtmisest järele jääb? Bensiinikulu tuleb nii ehk teisiti arvele juurde liita. Rääkimata sellest, et igasuguse toidukorra korraldamine on paras ristsõnamõistatus – kohaliku kaupluse valik on tagasihoidlik ja kasin. Seega on poolfabrikaatide valik koheselt korrelatsioonis mõtete valikuga, mida sest valmistada annaks. Viletsat valikut ei saa kohalikule ärile otseselt pahaks panna, sest iial ei või teada, kuidas rahval raha on, mida ostetakse ja mis jääb kätte; pealegi saadakse laost kaup kätte sama hinnaga, millega suured marketid seda välja müüvad. Aga maksmist vajavad kaupluse arved: üür, elekter, maksud, palgad…
Nii ma õitsengi aastaid siin, kuhu olen istutatud. Ent unistamine on, teadagi, lubatud.
Karukell, kurvameelsuse rohi 