Keskea rõõmud

Mis räägib vananemisest? Keegi tark on kirjutanud, et see, kuidas valmistud magama jääma:

• Ei joo kohvi peale kella kuut õhtul.
• Ei joo vedelikke peale kella kaheksat õhtul.
• Hammaste pesemine.
• Põie tühjendamine.
• Voodisse minek.
• Mobiili helisema panek.
• Raamatu sirvimine.
• Põie tühjendus.
• Voodis vähkremine.
• Raamatu lugemine.
• Põie tühjendamine.
• Voodis vähkremine.
• Raamatu lugemine.
• Põie tühjendus.
• Voodis vähkremine.
• Kõrgemate jõudude appihüüdmine une manamiseks.
• Külmkapi ukse avamine.

Hommikune pilk peeglisse veenab, et sealt vaatab jätkuvalt vastu proua neljakümmend seitse ja pool. Elukombed pole muutunud, aga uneharjumused on kuidagi märkamatult nihkunud.

Veel mõned head aastad tagasi oleksin võimalusel lõdva randmega lõunani maganud, aga viimastel aastatel on magamisega kummalised lood. Väljas on veel sügav pimedus, kui uni on korraga läinud. Võiks lausa tähti lugeda, aga

• kahjuks on magamistoa aknal ruloo ees;
• kui ruloo akent ei kataks, takistavad täheloendust pilved;
• kui ka pilvi pole, takistab tähtede lugemist miinusnägemine – tähtede loendamiseks tuleks ööseks prillid ette jätta. 😉

Üritan uuesti uinuda, aga üritamiseks see enamasti jääbki. Kui unenägu meeles, juurdlen öiste seikluste üle, kui vahemälu tühi on, mõlgutan mõtteid vabalt valitud teemal. Pikalt mõtete heietamiseks aega ei anta, paarikümne minuti pärast helisebki äratuseks sätitud mobiil. Ja nii igal hommikul.

Praktika on näidanud, et mobiil ei tohi käeulatusse jätta, vaid kuhugi kaugemale asetada, sest kui nüüd veel pikali jääda, tuleb uni taas mühinal.

Olgu ametlik ajaarvamine kuidas tahes, keha bioloogiline kell töötab omasoodu.

Ealised iseärasused, mis muud… 🙂

Mitu kuud on kvartalis?

Kuidas käitutakse võlgnikuga? On selge, et poest kaupa ausõna vastu, homme- maksan- ära, keegi ei anna. Samuti võid kindel olla, et kui jääd telefoni eest võlgu, jääb telefon peagi tummaks. Jäta Eesti Energiale maksmata, uskuge mind, peate hakkama saama elektrita. Taevakanali või internetiteenuse pakkuja jätab võlgniku pildita. SMS laenude maksmata jätjaile lendab selga inkassofirma. Aga kui firma on lihtinimesele võlgu?

Iga autoriga sõlmib kirjastus* pika ja keeruka lepingu, mille täielikuks arusaamiseks tuleb võhikul appi võtta vaat, et juriidiline nõustaja või ÕS. Ainulitsentsileping sätestab eesmärgi ja objekti, autori ja kirjastaja õigused ning kohustused, vaidluste lahendamise, vastutuse, Force Majeure (vääramatu jõud), lepingu jõustumise ja kehtivuse ning lõppsätted. Loed ja loed. Korduvalt.  Lõpuks on kõik selge kui seebivesi. Või vähemalt tundub, et on.

Pingutasin loominguliselt, nii et ninast peaaegu veri väljas: leping sai mitmes eksemplaris allkirjastatud, käsikirja saatsin paar nädalat enne tähtaega ära.

Tundus, et teos müüs nagu mühin. Eesti Kirjastuste Liidu avalik aruanne näitas, et asjast sai menuk – napilt viie kuuga sai müüdud 2988 eksemplari. Jaanuaris andsin üle  teise osa käsikirja.

Pool aastat valitses pangakontol väljaande tulu 0 kr. Esialgu olin rahulik – ega elu vaid rahalistest väärtustest koosne! Ei vingunud ega virisenud, aga pikem vaikus muutis lõpuks närviliseks. Järelpärimisele ei vastatud. Pisike putukas, mida sa tahad, sind lükkame lihtsalt maha. Ronid jälle, lükkame taas! Või siis ignoreerime, kaua sa ikka piuksuda jõuad, küll väsid. Kuidagi alandav on neid armetult väheseid kroone küsida, peale käia, kaubelda, lunida. Sa oled maalt ja hobusega ning seda antakse sulle selgelt tunda. Pärast pisikest rusikaga vibutamist tilkus arvele mingi summake ja raamatupidaja napp selgitus: 1. osa on müüdud on 2578 ühikut. Wow! Tundub, et müügiarv on järsku negatiivse noorenduskuuri läbinud. 410 eksemplari on haihtunud igavikku. Sellel supil kadus igasugune hea mekk.

Miks üldse lepinguid sõlmida, kui need on ühepoolseks täitmiseks? Ise küsin, ise vastan: selleks, et neid lehvikuks voltida ja tuult teha? Tulehakatuseks kaminasse?

Loen kirjastusega sõlmitud lepingut eest taha ja tagant ette ja veendun veel, et pole valesti aru saanud: 

• 6. 1. Kirjastus maksab autoritasu autorile kord kvartalis kvartaalsele kalendrile järgneva 30 päeva jooksul.

Siit tekib irooniline küsimus: mitu kuud on ikkagi kvartalis? Pangakonto seis näitab selgelt, et rohkem kui vanasti. Eelmine analoogiline “kvartal” kestis pool aastat, kirjadele- järelpärimistele ei vastatud. Lõpuks saabunud summa oli segane, konkreetse selgituseta ja oodatust väikesem.

Aasta alguses kirjutas kirjastuse juht ühes majanduslehes: “Maksetähtaegade ja võlgadega on nii ja naa. /…/ Meile kiputakse võlgu jääma ja oleme ise võlgu, sest töötame ikkagi sügavas kriisiolukorras.”

Nutta või naerda? Millega siis end kaitsta?

2.4. Autoritel on õigus nõuda kirjastajalt viivisetrahvi 0,1 % päevas tähtaegselt tasuma summast iga viivitatud kalendripäeva eest.
5.5. Teose juurde- ja kordustrükkide osas lepivad pooled täiendavalt kokku.

Au on uhke asi, aga seda potti või selga ei pane. 😦 Ja armast toimetajat, kellest maksed kuidagi ei sõltu, pole mõtet süüdistada. Kordustrükkidest teavitatud pole, läbimüügi andmed on hägused, maksed kaootilised. Mis edasi?  Hagiavaldus kohtule või kaebus tarbijakaitsesse?

Heh, ma astusin sellesama liimipaberile juba kolmandat korda… Loodetavasti viimast korda.

* Antud kirjastus oli 2009. aastal Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja koostatud ettevõtete jätkusuutlikkuse tabelis esimese 100 ettevõtte hulgas.

Kasulik teada

Kui sa oled kurguni sita* sees, siis ei ole mõtet** pead norgu lasta.

* Jätkuvalt ei meeldi rumalalt rääkida.

** Kasulik oleks asendada sõnapaariga on ohtlik.

Edit: Sõber juba helistas: “Kas midagi on pahasti?”  Ei ole, lihtsalt mõttetera on liiga hea unustamiseks. 😉

Invasioon, okupatsioon või anneksioon?

Ma olen kõiki oma isiklike piigade palveid – võtta elamisse kass või koer – kuulanud kurtide kõrvadega. Selgitanud, et lemmiklooma pidamine pole niisama köki- möki, vaid nõuab teatud tingimusi: aega, ressurssi ja vastavat maa- ala. Seevastu olen andnud lahkeid lubadusi, et kui nad kord tulevikus päris oma elu elama hakkavad, on neil vaba voli võtta niipalju koeri või kasse, kui süda himustab. Aga korterelamus lemmiklooma pidamine pole mugav lemmikule ega ka majarahvale.

Ometi on juba kaheteistkümnendat aastat meie kodu omana pidanud väikesed paarimillimeetrised putukad. Ühesõnaga isehakanud lemmikloomad. Ma olen salliv ning saan aru, et hunt murrab jäneseid ja kitsetallesid, orav sööb linnumune ja -poegi – see on looduse kirjutamata seadus ja toiduahela paratamatu kulg… Pole aplust, õelust, vaid tung ellu jääda. Aga kellel on kasu vastikutest ja tüütutest vaaraosipelgatest, tõelistest parasiitidest?

Olen kasutanud ligi tosina aasta jooksul erinevaid strateegiaid neist lahtisaamiseks: puistanud pulbreid ja pihusteid, paigaldanud söödamajasid ja tõmmanud astu- üle- ja- sa- sured miinikollase kriidiga piire, kuskilt leitud retsepti alusel seganud booraksist ja glütseriinist möksi ning pannud sööda sipelgate toimetamisradadele, remondi ajal puistanud putukamürki küüneviiliga kõikvõimalikesse pisikestesse pragudesse ja piludesse. Tulu on olematu! Külasolev ema vangutas mu sihikindlat käsitööd nähes murelikult pead ja arvas, et küllap mürgitame pidevalt salamisi ühtlasi ka end.

Tark raamat ütleb, et tõrjet tuleb teha üksmeelselt ja üheaegselt. Teoorias tundub kõik tore, praktikas kukub aga välja nagu ikka. Kuidas teha, kui me maja armsad vanainimesed raputavad oma pead ja väidavad vastuvaidlemist mittesallival moel, et neil on sipelgatega jokk. Olid kunagi, aga nüüd pole ammu- ammu enam ühtegi. Kui sa siis võtad vaevaks uurida, mis imerohtu nad tõrjeks kasutasid, siis ruttavad nad tuppa ja tulevad õnneliku olemisega tagasi, peos pudel Kapo – aerosooli…, mille peal ronib paar vaarosipelgat. 😉

Ohjah. Igal suvel tekib õhkõrn lootus: sipelgad on lõplikult kadunud!, ehk oleme neist nüüd lõplikult lahti… Aga sügisel ohkame tülpinult, kui ilmade jahenedes immitseb põrandapragude ja pakettakende vahedest sisse tumepunane niit – nurjatud sipelgad kolivad väljast taas tuppa.

Tunnistan häbenedes (loomakaitse, tagajalgadele, start!), et olen teinud erinevaid loomkatseid.Väidetakse, et tapvaim tõrjevahend on külm. Olen tõstnud paar mutukat külmkappi. Paari tunni pärast on kaasüürilisest alles jäänud nõelapea suurune tume täpike. Aga tasub vaid sipelgad sooja tõsta, kui loetud hetke pärast nad end sirutavad ning jooksuga minema tõttavad. Isegi mikroahjus veedetud paar- kolm minutit on neile arvatavasti meeldiv solaarium.

Vaarosipelgail on eriliselt arenenud vallutamiskirg. Näärmenõretilgakestest mahajäänud lõhnajälgedes astuvad üksteise jälgedes. Uute territooriumide hõivamisel on neil kosmopoliitidel oma loogika – kõik uus tuleb koheselt läbi uurida. Uus pesumasin oli jõudnud olla elamises loetud tunnid, kui kamp pisikesi intervente oli ta avastanud ning vallutanud.  Nad ronivad häbemata kõikjal, kus ronida annab. Leiavad hetkega üles taskusse jäänud peaaegu olematu küpsisepuru, käekotti pistetud šokolaadikommi või oma loomulikku lõpu leidnud kärbse. Tüütud sipelgad võivad pesitseda kus tahes, sageli päris ootamatutes kohtades: kabemängu karbis, korrapäraselt laotud pesukuhja all, lillepotis, köögitarvikute sahtlis, kauemaks seisma jäänud jalatsites, kuivainete pakendites…

Sestap valitseb meie kodus teatud steriilsus. Leivad- saiad asuvad külmkapis, kapipealsed plingivad puhtusest ja põrandalt ei leia toidupurukestki.

Enne magama minekut tuleb hoolsalt voodit silmitseda, et lisaks meheraasule ja Une- Matile poleks voodis kutsumatuid unelisi – vaaraosipelgaid. Sest hoolimata nende pisikesest kehakujust on neil omadus hätta jäädes valusalt hammustada.

See on nüüd see koht, kus “Pehmete ja karvaste” jänest tsiteerida: vastik, vastik, vastik!

Seintelgi on silmad

Vana rahvatarkus ütleb, et seintelgi on kõrvad. Täiendaksin pisut seda vanasõna: seintelgi on silmad. Tänapäeva globaliseerunud ja digitaliseerunud maailmas võid kindel olla, et sa ei ole nähtamatu, kui arvad, et oled päris üksi. Kõikjal valvab nähtamatu salasilm  ja kuulab valvas salakõrv.

Eelmisel nädalal juhtus tööl väike õnnetus, mille tagajärjel ei pääsenud kiirabi külastamisest. Esialgu istusin ukse taga, aga siis kutsuti julgustajaks ruumi sisse. Seni kui väikese hädalisega tegeldi – kaua sa ikka põrnitsed enese ette – oli mul mahti ruumis ringi vaadata. Otse kirjutuslaua kohal märkasin suurt monitori ja selles nelja kaameraga võetud pilti ooteruumi, kus istus heledas jakis järjekorraline. Mustvalge polnud küll võrreldav koduse värvilise analoogiga, aga uudishimuliku silmale oli tegevus selgelt nähtav. Kannatlik proua nokkis ooteruumis usinalt nina! Seejärel veeretas ta minu jahmatuseks tulemi püüdlikult pöidla ja nimetissõrme abil palliks ning p i s t i s suhu. Pole võimalik! No mis siis ikka, head isu! Sellest “hädast” ei pääse valitsusjuhidki – vaevalt paar aastat tagasi näitas meedia, kuidas Itaalia peaminister Silvio Berlusconi rongis ninakollid isukalt suhu pistis.

Seda, et lastel ninakollid vahel suhu lipsavad, olen pika staaži vältel mõned korrad juhtunud nägema. Aga et väljapeetud välimusega ontlik proua nina nokib… Pole kombeks! Fui!

Mõtlesin, et piinlike ja rohkem piinlike situatsioonide vältimiseks võiks oote- või teistesse kaameratega turvatud ruumidesse panna sildi: Sind jälgib kaamera!, sest vastasel juhul võib juhtuda, et inimesed kellelegi nähtavalt teevad seda, mida nad üksi olles tikuvad tegema: nokivad nina, urgitsevad kõrvast vaiku, sügavad end salamahti, pigistavad ninalt mädapunne või teevad muud üldsuse meelest sobimatut.

Ruumist lahkudes vältisin uksetaga istujaga silmsidet.  Tundsin end räpase piilurina, kes oli näinud midagi, mida poleks tohtinud näha.

Kasvukohast

On päris selge, et päevad pole alati vennad ning kuud sugugi alati õed. Peaaegu nädal aega ei idane mitte mõttepojukestki, siis hakkab kukkuma postitusi nagu sarvest. Uskumatu! Saa nüüd aru, mis loogika siin mängus on!

Reedel pidasime õpetajate päeva. Väljapakutud etendus ei pannud just vaimustusest kiljuma, sest viimased antud teatri nähtud tükid on kujunenud… ütleme, et nad on pisut odavad ja kitšimaigulised, sellised jalaga taguotsa andmise labasevõitu naljadega. Aga kuna üksmeel tahab hellalt hoidmist, siis tõmbasin jalad sirgeks, tegin näo pähe ning läksin. Remargiks võib öelda, et ega see lugu nii vilets olnudki. Mõtlemisainet jäi ruumi koduteelegi. Et miks lapsed oma vanu vanemaid vaatama ei taha minna, miks kallid külalised erinevaid uskumatuid põhjuseid leiutavad, et mitte sõpru külastada või millal saab allaheitlikust loomusest alandlik põrandalapp.

Nojah, pärast istusime Vilde kohvikus. Ilusa punkti pani õhtule hea söök, nostalgiahõnguline elav muusika ja sõbralikult sumisev seltskond. Soe oli nagunii ning trimbatud mojito tõstis olemasoleva temperatuuri astmesse kolm. Korraga tundsin, et veel hetk ja mind tuleb ruumist välja k a n d a. Õhku jäi lihtsalt väheseks.

Istusin kaaslasi oodates hr Vilde ja hr Wilde´i vahele pronksist pingile ning nautisin sügisest hilisõhtust Tartut. Kohviku köögist tulevad hõrgud lõhnad, mitmest lähedal asuvast lõbustuskohast kostev muusika, ere linnavalgustus, plinkivad reklaam- ja autotuled, käest kinni jalutavad paarid – see kõik äratas kuhugi sügavale peidetud Tartu igatsuse. Tartust kiirgab mingit iseäralikku sõbralikkust ja soojust, rõõmu ning rahutust.

Novot. Inimesi on teatavasti nelja tüüpi: linnatüüpi, maatüüpi, igal- pool- on- halb ja igal- pool- kannatab- elada tüüpi. Mitte, et keegi oleks halvem või parem, lihtsalt inimesed on ütlemata erinevad.  Ma olen loomult selgelt linnainimene. Mulle meeldib linna massi hulka ära kaduda, meeldib vaikne anonüümsus ja valikuvõimalused. Tuleb isu – lähed jalutad mööda linna, aga kuhu väikeses pimedas külas jalutada?! Ütlevad: imelik oled, keda sa vargsi piilumas käid? Linnas tekib himu kohvikus tassike kohvi, klaasike veini juua või kinno minna. Aga kui sellesama tunnikese kohvikus istumise või kino hinnaks on tund sõitu linna ja tund koju tagasi, palju siis sest tahtmisest järele jääb? Bensiinikulu tuleb nii ehk teisiti arvele juurde liita. Rääkimata sellest, et igasuguse toidukorra korraldamine on paras ristsõnamõistatus – kohaliku kaupluse valik on tagasihoidlik ja kasin. Seega on poolfabrikaatide valik koheselt korrelatsioonis mõtete valikuga, mida sest valmistada annaks. Viletsat valikut ei saa kohalikule ärile otseselt pahaks panna, sest iial ei või teada, kuidas rahval raha on, mida ostetakse ja mis jääb kätte; pealegi saadakse laost kaup kätte sama hinnaga, millega suured marketid seda välja müüvad. Aga maksmist vajavad kaupluse arved: üür, elekter, maksud, palgad…

Nii ma õitsengi aastaid siin, kuhu olen istutatud. Ent unistamine on, teadagi, lubatud.

Rõõmus raport

Elu on lill, mis vajab vahel väikest värskendust. Aeg on näidanud, et valitud otsused on osutunud headeks või koguni väga headeks. 

• Mobiiliteenuse pakkuja vahetamine on vähendanud meie perepaketi kuuarvet märgatavalt. Liitumise tulemusena poolmuidu saadud teler töötab tõrgeteta ega kogu tüütut staatilist rasvast tolmu nagu vana pildikast.
• Viasati vahetamine Starmani DigiTV vastu on kindlustanud meid kvaliteetse telepildiga, ei ühtki hangumist. Kanaleid on sama raha eest samuti rohkem ja need on eestikeelsete subtiitritega (vivat FoxCrimi!).
• Uue Dormeo madratsi suhtes mõlgutatud kahtlused korjan kõik suhu tagasi: selg ei väsi magades ära ja uni on ühes tükis hommikuni.
• Internetiühendus ei ole enam nagu raisus tüdruk: kord kodus, siis kadunud, vaid on nagu kombekas neiu – kogu aeg kodus.
• Pesumasin ei kilise- kolise pesu pestes nagu ehtes mustlastüdruk ega hüple tsentrifuugimisel nagu konn mööda kööki, vaid peseb tasase sahinaga; annab viisakalt teada palju on pesutsükli lõpuni jäänud, teadustab tehtavad toimingud (hindan pesu, pesen, loputan, tsentrifuugin, töö sai tehtud – Good Bye!) ja mängib lõpetuse märguandeks ilusa klassikalise meloodia… 1200 pööret müttab pesu peaaegu kuivaks. No mis sa oskad veel tahta! Intelligentne masin.

Judith Sterni mõttetera ütleb, et kogemus on kamm, mille elu kingib kiilaspäiseks jäänud inimesele.  Vahelduseks paistab päike ja kodu on soe. Vananaistesuvi on seks aastaks käes. Pikad ämblikuniidid säravad murul päikese käes nagu vana naise pikad hallid juuksed. Eh, elu on hetkel… kuidagi eriti armas (ptüi- ptüi- ptüi üle õla).