“Arstid ei tea midagi,” kuulutas Smuuli kuulus polkovniku lesk, kellel puudus vististi ainsana kõigist tõbedest mumps munades.
Täna helistasin histoloogilise uuringu vastuse saamiseks arstile. Telefonile ei vastatud. Jätkasin kangekaelselt valimist. Lõpuks oli juba telefoni hoidva käe peopesa higine ja meelekohtades trummeldas. Aga uudis oli korduvat valimist väärt: minuga on nüüd kõik korras! Halleluuja!
Kolm päeva tagasi piilusin peegli abil õmblust seljal. Kirurgid tegevat lõikusi kui loometööd. Eh, võiksin lahjemat sorti mürki võtta, et ming lõiganud- õmmelnud kirurgil oli koolis tööõpetuse tunnis rist- ja aedpiste tegemisega raskusi, sest see traageldus nägi esmasel visuaalsel vaatlusel kuidagi lohakas välja. Aga kuna niidid eemaldatakse, siis pole pistete korrapärasus või õieti ebakorrapärasus probleem, liiati pole ma sellises eas ega konditsioonis, et üks armike elu rikuks – minu olematut modellikarjääri see ei kahjusta. 😉
Karukell, kurvameelsuse rohi 