Kunksmoor köögis

Selle aasta suvine kuumus ei soosinud kasvuhoones kasvavaid kurke- tomateid. Paljud puhkenud õied kukkusid viljumata maha, vähegi punetama hakkavad tomatid märgistasid end enne lõplikku valmimist mädaplekkidega. Ainult paprika põdes mania grandiosa´t, arvates tõenäoliselt, et on hoopiski kõrvits. Või siis vähemalt tema kauge sugulane. Nii pirakaid paprikaid pole õnnestunud varem kasvatada.

Üleeile said viimased valminud viljad kasti korjatud – sai päris aukartust äratav hulk. Tuli kärmelt välja mõelda, mida saabunud saagiga ette võtta.

Ma pole kunagi paprikat eraldi hoidistanud, ikka erinevate salatite koostises, aga kuna ikka on igaks asjaks esimene kord, siis lähtusin vanasõnast julge hundi rind on rasvane.

Viilutasin paprikad ja lisasin juurde portsu porgandiseibe ja mõned sibularattad, pisut vett, maitse järgi soola, suhkrut, törtsukene äädikat ja lonksukese toiduõli. Pärast kuumutamist tõstsin rõõmsalt eredavärvilise segu purki. Kolmveerand pooleliitrisest purgist jäi lähiajaks degusteerimiseks.

Täna otsustasin purki pisut revideerida… ja maitsesin seni, kuni purk tühi oli. Küll maitses hea! Kui pea purki mahtunuks, oleksin igasugused viisakamad kombed unustanud ja selle ka kaape limpsimiseks sinna surunud.

Nii, sõbrad- mustikad! Loodetavast unistate teiegi, kui jõulude ajal läbi astute, pisut pisemast peast.

Vastutuul tõusuteel

Pühapäeva hommikuti olen kuidagi märkamatult sattunud “Tähelaeva” oodates “Prillitoosi” vaatajaskonda. Häbeneda pole midagi, sest ega nooremaks lähe meist keegi ning prillikandja olen ka nüüdseks juba teist aastat. 😉

Eelmisel pühapäeval tutvustas saatejuht üht mõtet Trisha MacNair´i raamatust “Pika elu valem”.

Kõnealune peatükk rääkis korralagedusest iseendas, mis võtab elust piltlikult terve aasta vähemaks. Väärt mõte oli selline: Korralagedusest tingitud stressil on  võimas alateadlik vägi, mis mõjutab salamahti inimese autonoomset närvisüsteemi. Väljendagu segadus siis materiaalsete asjade hunnikus, maksmata arvetes või keerulises suhterägastikus. Segadus võib tõsta pulsisageduse ning vererõhu tervist kahjustavatesse kõrgustesse, samal ajal kui adrenaliin või kortisool oma laastamistööd teevad. Kuidas sellest korralagedusest siis jagu saada? Jaga segadus mõttelisteks osadeks. Tegele korraga ühe “toa”, ühe “kapi” või ühe “sahtliga”. Vabane asjadest, mida sa pole aastaid kasutanud: anneta need abivajajatele, anna mõnele sõbrale või müü maha.

This is a good recommendation. Me elame siin maailmas, vajades lähedustunnet, mõistmist, hoolimist. Olen viimasel ajal oma hinge suhtesahtleid tublisti korrastanud: leidnud inimesi, kellest varem midagi positiivset arvatagi ei osanud, leidnud neis rõõmsa ja osavõtliku külje; visanud minema suhteid, mis kuhugi ei vii ning üha ja üha haiget teevad. Aga mu tunnetekapis on kaks sahtlit, mida ma kuidagi korrastada ei oska. Ükskõik, missuguse süsteemi või metoodilise järjekindlusega neid ümber tõstma hakkan, ruutpesiti või ristseliti, ei too see vähimatki tulu. Tulemuseks on vaid pettus ja enesepettus. Ma lükkan need paar sahtlit taas samas segases seisus kinni. Sassis suhete parandamine on pikk ja vaevarikas töö, mis nõuab tahtmist, jõudu ja kannatlikkust. See, kes väidab, et iga suhtlemistõrge omab lihtsat lahendust, palun õpetage mind! Kirjastused on andnud välja tarku käsi- ja eneseabiraamatuid, aga üheski pole lk … täpset retsepti (kuidas me selle umbsõlme lahti saame harutada, kas piisaks viisakast kõneviisist, alandlikust kehahoiakust vms) antud sassis suhetele. Ja kui oled aastaid üritanud, üritanud, üritanud… ning sest pole lõppkokkuvõttes mingit abi olnud, siis tuleb tahes- tahtmata lootusetu tunne. Käegalöömise tunne. Loobumise tunne. Lihtsam oleks, kui neist suhetest oleks võimalik lõplikult välja astuda, neid eirata, olematuks muuta. Ent kui see pole mingilgi moel võimalik?

Üks üldtuntumaid Jeesuse ütlusi on soovitus, et kui sind on löödud vastu paremat põske, keera ette ka teine. Aga kaua tuleb lasta jälle ja jälle end paremale ja vasakule põsele alandlikult peksta?

Sain südamelt hetkeks jälle koormat vähemaks. Vahel aitab see iseendaga vaikne arutlemine.