Olin endale umbes kaks tuhat kaheksasada nelikümmend kolm korda korranud, et väikese sõrmeotsa suuruse MureMügara eemaldamine on tunduvalt kergem kui pool päeva kartulipõllul küürutada, aga ikka oli varahommikul keegi mu keskmise paanikanupu suutnud sisse lülitada ja kerge ärevusleegi lõkkele puhunud. Usun, et igasugused onko- tüvelised sõnad on kõigile õõvastavad. Elu paar pisemat lõikust (pimesoolenatuke ja emakatsüst) toimetati ajal, mil ma narkoosiuimas nohisesin, nii et mul polnud toimuma hakkavast halli aimugi; igasugune teadmatus tekitab, teadagi, hirmu. On see teleseriaalides nähtud suur steriilne saal, mille laest kiirgab ere valgus? Kamp rohelistes operatsiooniriietes maskistatud tõsiseid meedikuid? Sunnitakse mind külili? Kõhuli? Või seotakse hoopis laua külge kinni?
Pärast pisikest ooteruumis praadimist astusin ruumi, mis meenutas pigem protseduuride ruumi või sidumistuba. Pikema jututa olin kõhuli, ülakeha katmas sinine peopesa suurune auguga linik. Ainus, mida ma tõepoolest tundsin, olid tuimestavad tulikibedad süstitorked, aga see oli tõepoolest ka kõik. Püüdsin küll arendada sõbralikku vestlust: “Kas mul jääb seljale väga sügav auk?”, “Kui lõikama juba hakkate, järsku võtate siis ühtlasi ka pisut tselluliiti?”, oleksin tahtnud veel küsida, kas nuga on juustunoa moodi või pigem kartulikoorimisnoa sarnane (millega kartulist silmi välja urgitsetakse), aga asised ja lakoonilisedvastused andsid selgelt märku, et seltskondlikust suhtlemisest ei tule suurt midagi välja. Või no missuguseid nalju ikka oodata inimestelt, kes elavat, täie teadvuse juures olevat elusolendit nüsivad… Lõpuks traageldati auk kinni, pesti ja plaasterdati. Töö finišijoonel sain paberi telefoninumbriga, kust paari päeva pärast täpsemalt teada saan MureMügara iseloomu ja kavatsused ning mõned napid soovitused haava hooldamise, sidumise, niitide eemaldamise kohta ja tegutsemisjuhised, kui MureMügarast jäänud jälg hakkab valutama.
Koju jõudes olin lihtsalt väga väsinud, aga hetkel on tunne nagu oleks paarikümne sentimeetri pikkuse joonlaua alla kugistanud. Kaela on pisut valus keerata. Seljal on tunne… nagu oleks seda lõigatud. Ainus hea asi on see, et Velvo käitub nagu oleks mul vähemalt jalg amputeeritud. Iga veerand tunni tagant küsib ta hoolitsevalt, kas mul pole valus, kas pole külm, ega ma midagi juua või süüa soovi. Heh, sellise armsa ümardamisega võiks lausa harjuda!
C’est la vie! Testamenti, kellele jätta oma kalli mehe, laste rõõmud- mured ja koolituskulud, ei lähe vist ikkagi vaja. 😉
Karukell, kurvameelsuse rohi 