Eelmisel kolmapäeval käisin loodusprogrammide tutvustamisel. Gümnaasiumi saali üks sein on tervenisti kaetud peeglitega. Rüüpasin oma tassikest teed ja mõtlesin tarku mõtteid, kui korraga märkasin lopsaka büstiga täidlast memme, kellel oli sarnaselt minuga pikk tume pintsak. “Jajah,” mõtlesin, “suurte inimeste rõivavalik on kasin, sestap pole imestada, kui nad ringi käivad ühtemoodi jakkides… ja pükstes… ja näe, isegi prillid on sarnased!” Korraga sain aru, et olin iseennast peeglist vahtinud. Vaat, see on alles uus tase!
Rohke õhtune kohvitamine sundis öösel, teadagi- kuhu ja teadagi- miks, kõndima. Pimedas koridoris kangestusin: laua all plinkisid rohelised tulukesed. Murdosa hetkest olin kindel, et tulnukad on mulle järele tulnud. Halloo, kosmos! Aga helerohelised unistused ei kestnud kaua: võta näpust, ei ühtki ufot ega muud paranormaalset – uus ühendatud ruuter lihtsalt vilkus pimedas koridoris harjumatult. Säh sulle okultismi!
Ja ausõna, ma pole ühtki punast kärbseseent maitsnud.
Karukell, kurvameelsuse rohi 