Peaaegu kaks ja pool aastat tagasi said Hilbal uue kodukoha üheksa väikest viljapuuistikut: viis õunapuud, kaks ploomipuud ja üks pirnipuu. Ega neil uue paigaga adapteerumisega just eriti kergelt läinud. Esmalt käisid neid kimbutamas metssead, kaevates noored puud viimse juurejupini välja, seejärel piirasid okste kasvu metskitsed, jänesed näksisid siit- sealt puukeste pehmet tüvekoort, sel kevadel oli paari puu lehti isukalt näsimas väikese riigi rahvahulk lehetäisid, ülejäänud puid olid perforeerimas erinevad rohelised ja pruuni- mustakirjud mardikad. Väljakaevatud puud said tagasi istutatud, traataiaga piiratud ning lõpuks jälgilt haisva leotisega pritsitud. Koor paranes ära, oksad asendusid, mardikad emigreerusid, lehetäid lõpetasid oma maise elutee ja uued kasvavad lehed puhkesid tervete ja siredatena.
Tänulikud puud rõõmustasid meid koguni kahe armsalt pontsaka õunaga. Esimeseks saagiks just paras ports. Käisin paarinädalase intervalliga õunte paisumist piidlemas. Üks ubinatest oli osaliselt laia lehe kaisus. Eelmisel nädalal lehte tõstes märkasin, et muidu punapõsksel õunal on selge roheline triip – täpselt seal, kus leht teda katab. Naersin, et näe, isegi õunad oskavad päevitada…
Guugeldasin pisut ja leidsin, et see on päris vana tarkus. Nimelt soovitab 1913. aastal välja antud Johannes Böttneri “Aiatöö õperaamat” puuvilju päikesekiirte abil maalida: “Sortisid, millel looduse poolest ilus punane värv, saab kaunistada paberist väljalõigatud kujunditega – lõika paberist välja vigurid ja kleebi 8-10 päeva enne puuvilja ärakorjamist õuntele või pirnidele peale. Nüüd jäetakse puuvili täielikult päikesevalguse mõju alla: paberi all jääb koor valkjas, nagu ennemalt; muu osa koort aga omandab ilusa punase värvi. Sel kombel on meil võimalik kõiksugu nimetähtedega ja kujudega ilustatud puuvilja lauale kanda.”
Tuleb välja, et head uued ideed on ikkagi lootusetult vanad. Heh, järgmisel aastal üllatame häid sõpru- mustikaid ♥- mustriga õuntega (Maitske, lahke südamega inimestel kasvavadki sellised…). 😉