Sügisene traali-vaali

Viimane nädal on lausa tormanud.

Ei pea just eriline prohvet või hiromant olema mõistmaks, et suurem osa sügisest on alati vihmane ning nukker ja vinguda pole mingit mõtet. Laupäev ja pühapäev möödusid seevastu rõõmsama alatooniga, oli selline jalgupidi sügisestes lehtedes sahistamise päev: sooja peaaegu 20 kraadi, päikesel lai naeratus näol. Porgandid said üles võetud – parajalt pirakas kastitäis. Kasvuhoone rookisin kurgi- ja tomatitaimedest puhtaks.

Kamandasin Sandra ja Velvo pidulikult esimest õunasaaki koristama. End kae, kus jama! See saak jäi meist sel aastal koristamata. Kaks esimest õuna olid kadunud. Tõenäoliselt olid kitsed meist ette jõudnud.

Pesumasin tegi reedel äkitselt plõksti! ja keeldus edasi töötamast. Oleks võinud ju talle veel ühe võimaluse anda ning elundidoonorlust pakkuda, aga kuna ta oli jõudnud häbematult väärikasse ikka, siis viisime ta väljateenitud vanaduspuhkusele… kuhugi jäätmekogumisjaama nurka. See tähendas koheselt planeerimatut väljaminekut, sest elu pesumasinata tundub võimatu. Esmaspäeval toimus aktsioon uus pesumasin. Kodutehnika kaupluses püüdsid müüjad üksteise võidu pakkuda odavamaid isendeid, kuni neile selgitasin, et tähtis pole niivõrd hind kui kvaliteet ja tehnilised näitajad: pöörete hulk, pesu mahutuvus, energiaklass ning pesumasina mõõdud. Lõpuks leidsime selle “oma”. Kui ma kassasse maksma läksin, patsutas müüja meid verbaalselt: “Olite nii sõbralikud ostjad, teeksin teile 5 % allahindlust, kui sobib?” Very nice, mis mul ikka saab selle vastu olla? 😉 Selliseid armsaid üllatusi ei tule just iga päev ette, eksole.

Olen oma asjadele üldiselt suhteliselt lojaalne. Aga üks kumm, mida kuidagi ja kuhugi edasi venitada ei andnud, oli madrats. Kümmekond aastat meid teeninud, oleks ta kindlasti teise sama palju usinalt oma pehmust pakkunud, aga magamistoa rõskus kattis ta mustja hallituskorraga. Jajah, võib vaid oletada palju hallitusseente nähtamatuid eoseid me ööst- öösse oleme sisse hinganud…

Suvel sai meedias rohkelt reklaamitud madrats tellitud. Tõenäoliselt oleks võinud mööblipoest palju odavamalt saada, aga peibutiseks osutus lubadus: Meie madrats pakub kaitset tolmulestade, hallituse ja bakterite vastu. Esmaspäeval läks rahaga selgelt laristamiseks, sest lisaks sunnitud pesumasina ostule saabus ka madrats. “Nii õhuke!” imestasin ma, kui kuller pika rulli üle ukse ulatas. “Ei ole õhuke. Pakite kilest lahti, läheb kohevaks. See on vaakumpakend,” lohutas kuller. Ei paisunud suurt midagi, kui siis ehk pisut. Aga jahmuma võttis kaaskiri, kus paluti niisketes ruumides madratsit sageli tuulutada. Hmm, niisiis pole see siiski hallituskindel?

Juba esimesel proovimisel selgus, et hoogse voodisse paiskumise võib ära unustada. Kui vana madrats võttis varmalt magaja kehakuju, siis uus säilitas kangekaelselt oma algse vormi – sõna ortopeediline sai praktiliselt kogetud. Hommikul oli ärkamine nagu mullu ja muiste. Ei mingit lubatud energiatulva. Nüüd pole muud, kui ohata: vana inimene, aga varsa aru! Kas pole juba targaks saanud, et reklaam on k õ i g e s t reklaam.

Logorea gradus gravis?

“Arstid ei tea midagi,” kuulutas Smuuli kuulus polkovniku lesk, kellel puudus vististi ainsana kõigist tõbedest mumps munades.

Täna helistasin histoloogilise uuringu vastuse saamiseks arstile. Telefonile ei vastatud. Jätkasin kangekaelselt valimist. Lõpuks oli juba telefoni hoidva käe peopesa higine ja meelekohtades trummeldas. Aga uudis oli korduvat valimist väärt: minuga on nüüd kõik korras! Halleluuja!

Kolm päeva tagasi piilusin peegli abil õmblust seljal. Kirurgid tegevat lõikusi kui loometööd. Eh, võiksin lahjemat sorti mürki võtta, et ming lõiganud- õmmelnud kirurgil oli koolis tööõpetuse tunnis rist- ja aedpiste tegemisega raskusi, sest see traageldus nägi esmasel visuaalsel vaatlusel kuidagi lohakas välja. Aga kuna niidid eemaldatakse, siis pole pistete korrapärasus või õieti ebakorrapärasus probleem, liiati pole ma sellises eas ega konditsioonis, et üks armike elu rikuks – minu olematut modellikarjääri see ei kahjusta. 😉

Kunksmoor köögis

Selle aasta suvine kuumus ei soosinud kasvuhoones kasvavaid kurke- tomateid. Paljud puhkenud õied kukkusid viljumata maha, vähegi punetama hakkavad tomatid märgistasid end enne lõplikku valmimist mädaplekkidega. Ainult paprika põdes mania grandiosa´t, arvates tõenäoliselt, et on hoopiski kõrvits. Või siis vähemalt tema kauge sugulane. Nii pirakaid paprikaid pole õnnestunud varem kasvatada.

Üleeile said viimased valminud viljad kasti korjatud – sai päris aukartust äratav hulk. Tuli kärmelt välja mõelda, mida saabunud saagiga ette võtta.

Ma pole kunagi paprikat eraldi hoidistanud, ikka erinevate salatite koostises, aga kuna ikka on igaks asjaks esimene kord, siis lähtusin vanasõnast julge hundi rind on rasvane.

Viilutasin paprikad ja lisasin juurde portsu porgandiseibe ja mõned sibularattad, pisut vett, maitse järgi soola, suhkrut, törtsukene äädikat ja lonksukese toiduõli. Pärast kuumutamist tõstsin rõõmsalt eredavärvilise segu purki. Kolmveerand pooleliitrisest purgist jäi lähiajaks degusteerimiseks.

Täna otsustasin purki pisut revideerida… ja maitsesin seni, kuni purk tühi oli. Küll maitses hea! Kui pea purki mahtunuks, oleksin igasugused viisakamad kombed unustanud ja selle ka kaape limpsimiseks sinna surunud.

Nii, sõbrad- mustikad! Loodetavast unistate teiegi, kui jõulude ajal läbi astute, pisut pisemast peast.

Vastutuul tõusuteel

Pühapäeva hommikuti olen kuidagi märkamatult sattunud “Tähelaeva” oodates “Prillitoosi” vaatajaskonda. Häbeneda pole midagi, sest ega nooremaks lähe meist keegi ning prillikandja olen ka nüüdseks juba teist aastat. 😉

Eelmisel pühapäeval tutvustas saatejuht üht mõtet Trisha MacNair´i raamatust “Pika elu valem”.

Kõnealune peatükk rääkis korralagedusest iseendas, mis võtab elust piltlikult terve aasta vähemaks. Väärt mõte oli selline: Korralagedusest tingitud stressil on  võimas alateadlik vägi, mis mõjutab salamahti inimese autonoomset närvisüsteemi. Väljendagu segadus siis materiaalsete asjade hunnikus, maksmata arvetes või keerulises suhterägastikus. Segadus võib tõsta pulsisageduse ning vererõhu tervist kahjustavatesse kõrgustesse, samal ajal kui adrenaliin või kortisool oma laastamistööd teevad. Kuidas sellest korralagedusest siis jagu saada? Jaga segadus mõttelisteks osadeks. Tegele korraga ühe “toa”, ühe “kapi” või ühe “sahtliga”. Vabane asjadest, mida sa pole aastaid kasutanud: anneta need abivajajatele, anna mõnele sõbrale või müü maha.

This is a good recommendation. Me elame siin maailmas, vajades lähedustunnet, mõistmist, hoolimist. Olen viimasel ajal oma hinge suhtesahtleid tublisti korrastanud: leidnud inimesi, kellest varem midagi positiivset arvatagi ei osanud, leidnud neis rõõmsa ja osavõtliku külje; visanud minema suhteid, mis kuhugi ei vii ning üha ja üha haiget teevad. Aga mu tunnetekapis on kaks sahtlit, mida ma kuidagi korrastada ei oska. Ükskõik, missuguse süsteemi või metoodilise järjekindlusega neid ümber tõstma hakkan, ruutpesiti või ristseliti, ei too see vähimatki tulu. Tulemuseks on vaid pettus ja enesepettus. Ma lükkan need paar sahtlit taas samas segases seisus kinni. Sassis suhete parandamine on pikk ja vaevarikas töö, mis nõuab tahtmist, jõudu ja kannatlikkust. See, kes väidab, et iga suhtlemistõrge omab lihtsat lahendust, palun õpetage mind! Kirjastused on andnud välja tarku käsi- ja eneseabiraamatuid, aga üheski pole lk … täpset retsepti (kuidas me selle umbsõlme lahti saame harutada, kas piisaks viisakast kõneviisist, alandlikust kehahoiakust vms) antud sassis suhetele. Ja kui oled aastaid üritanud, üritanud, üritanud… ning sest pole lõppkokkuvõttes mingit abi olnud, siis tuleb tahes- tahtmata lootusetu tunne. Käegalöömise tunne. Loobumise tunne. Lihtsam oleks, kui neist suhetest oleks võimalik lõplikult välja astuda, neid eirata, olematuks muuta. Ent kui see pole mingilgi moel võimalik?

Üks üldtuntumaid Jeesuse ütlusi on soovitus, et kui sind on löödud vastu paremat põske, keera ette ka teine. Aga kaua tuleb lasta jälle ja jälle end paremale ja vasakule põsele alandlikult peksta?

Sain südamelt hetkeks jälle koormat vähemaks. Vahel aitab see iseendaga vaikne arutlemine.

Seltsimehed õnnetud, kiirustage!

Meenus üks vana hea nõuanne neile, kes kurdavad, et elamispind on ahtake. Palun võtke oma kitsasse korterisse siga, kits ja kümme kana. Kui kaks nädalat pead- jalad koos elatud ja pudulojused lõpuks korterist välja kupatatud,on depressioon viuhti! kadunud ja ruumi rohkemgi kui perele vaja.

Mis on selle loo kohandatud moraal? Värska SPA- s on valgusteraapia bassein: soe vulisev vesi, mahe muusika ja palju päevavalgustuslampe. Lebotad seal paarkümmend minutit ja juba ongi enesetunne parem. Aga võiks ka vastupidi. Meie emotsioonid on meie tervise ja heaolu mõttes väga olulised. Eriti õnnetu olemise vastu aitaks tund- paar, isegi kolm niiskes, külmas ning pimedas ruumis konutamist. Kuskil krõbistavad hiired, põrandal hüppab ei- tea- kust talvekorterisse pugenud konn, laest rippuvatel niitidel langevad alla kaheksajalgsed hirmuäratavad ämblikud… Prr! Kui lõpuks vangist valgusesse ja sooja vabadusse lastakse – hoplaa!, vean kihla, et igaüks õhkab õnnest. Geniaalne plaan, eksole?

Mul on selline teraapiline ruum lõdva randmega välja pakkuda. Vundamendi soojustamine pidi meile kindlustama soojemad põrandad ja niiskuskindlama keldri. Kahjuks pole keldris kunagi niiskust (loe: vett) olnud nii palju kui sel aastal. Nuta või naera! Võib oletada, palju seda veel vihmase suvega sinna voolanud oleks. Ehk koguni väikese basseini jagu? Lugesin lehest prognoosi, et kartul minevat juba järgmisest kuust hinda. Sestap on sel sügisel vaja väärtuslikku talvekartulit vee eest kaitsta ja salvele topeltpõhi ehitada.

Aga- jah! Etteregistreerimine pimedas, külmas ja niiskes keldris heaolu emotsiooni saamiseks meilitsi ja telefoni teel. Ja mis peamine – kogu protseduur on p e a a e g u poolmuidu. 😉

Тёплые поздравления!

Kõik mu sõbrad- tuttavad teavad, et ma ei salli iseenda sünnipäevi silmaotsaski! Asi pole niivõrd aastakese võrra vanemaks saamises või eelarves, vaid peole eelnevates ettevalmistustes. Kogu see planeerimine, lõikamine, hakkimine, viilutamine pole minu jaoks sugugi fun, vaid pikk ja painav protsess.

Aga teadjamad on pajatanud, et saaks ka palju lihtsamalt! Täna tuli meelde lugu, mis juhtus töökohal ammu enne “minu ajaarvamist”, aga mille otsesed osalised jumalakeeli vandusid, et iga pisiasi sest loost on sulatõsi.

Palju aastaid tagasi kutsus emand P  töökaaslased oma poolesaja- aasta juubelile. 50 on särav ja soliidne sünnipäev, sestap koguti ühiseks kingiks raha, naised panid juubelipeoks parimad hilbud selga, mehed sidusid hoolimata soojast suveõhtust lipsugi ette.

Sünnipäevalaps juhatas pärast pidulikku sissejuhatust külalised koduõue laua taha. Laual oli pudel igihaljast viina ja pitsid. Õhetav juubilar vabandas hetkeks, lippas hetkeks tuppa ja tuli tagasi… lillelise suhkrutoosiga. Seejärel kaksas ta eemalt laiutavalt rabarberilt peotäie rabarberivarsi ja tükeldas need kärmete liigutustega taldrikule parajateks pulkadeks. “Hea napsi peale hammustada,” selgitas ta jahmunud külalistele. Nii nad seal istusid. Viisakad inimesed: tõstsid pitse, kes rüüpas pisut, kes mekutas niisama moe pärast ja hammustasid sakuskaks suhkru sees sopsutatud hapukaid varretükke. Kes nüüd arvab, et pärast rohket c- vitamiinilaksu tuli puljong- pirukas, soe- ja külmlaud ning kohv- kook, siis need eksivad. Piduliste sõnutsi jäigi suhkrusse kastetud rabarber esimeseks, viimaseks ja ühtlasi ka ainsaks roaks.

Eile pidas mu naabrionu oma 70- juubelit. Oma ennasthävitava elustiili ja jõhkruse tõttu on ta kaotanud inimesed, kes temast suuremat hooliks. Mõned loppis nägudega topsivennad ongi kogu ta suhtlusringkond. Aga õnnitlemas oli neid igatahes kuulda- näha. Mulle tundus, et sünnipäevalaud oli terake teine kui aastate taguses loos, väikese erandiga – laual oli kõik sama, peale rabarberi ja suhkrutoosi.

Üks lapsuke astub taas maailma

Show Must Go On

Olin endale umbes kaks tuhat kaheksasada nelikümmend kolm korda korranud, et väikese sõrmeotsa suuruse MureMügara eemaldamine on tunduvalt kergem kui pool  päeva kartulipõllul küürutada, aga ikka oli varahommikul keegi mu keskmise paanikanupu suutnud sisse lülitada ja kerge ärevusleegi lõkkele puhunud. Usun, et igasugused onko- tüvelised sõnad on kõigile õõvastavad. Elu paar pisemat lõikust (pimesoolenatuke ja emakatsüst) toimetati ajal, mil ma narkoosiuimas nohisesin, nii et mul polnud toimuma hakkavast halli aimugi; igasugune teadmatus tekitab, teadagi, hirmu. On see teleseriaalides nähtud suur steriilne saal, mille laest kiirgab ere valgus? Kamp rohelistes operatsiooniriietes maskistatud tõsiseid meedikuid? Sunnitakse mind külili? Kõhuli? Või seotakse hoopis laua külge kinni?

Pärast pisikest ooteruumis praadimist astusin ruumi, mis meenutas pigem protseduuride ruumi või sidumistuba. Pikema jututa olin kõhuli, ülakeha katmas sinine peopesa suurune auguga linik. Ainus, mida ma tõepoolest tundsin, olid tuimestavad tulikibedad süstitorked, aga see oli tõepoolest ka kõik. Püüdsin küll arendada sõbralikku vestlust: “Kas mul jääb seljale väga sügav auk?”, “Kui lõikama juba hakkate, järsku võtate siis ühtlasi ka pisut tselluliiti?”, oleksin tahtnud veel küsida, kas nuga on juustunoa moodi või pigem kartulikoorimisnoa sarnane (millega kartulist silmi välja urgitsetakse), aga asised ja lakoonilisedvastused andsid selgelt märku, et seltskondlikust suhtlemisest ei tule suurt midagi välja. Või no missuguseid nalju ikka oodata inimestelt, kes elavat, täie teadvuse juures olevat elusolendit nüsivad… Lõpuks traageldati auk kinni, pesti ja plaasterdati. Töö finišijoonel sain paberi telefoninumbriga, kust paari päeva pärast täpsemalt teada saan MureMügara iseloomu ja kavatsused ning mõned napid soovitused haava hooldamise, sidumise, niitide eemaldamise kohta ja tegutsemisjuhised, kui MureMügarast jäänud jälg hakkab valutama.

Koju jõudes olin lihtsalt väga väsinud, aga hetkel on tunne nagu oleks paarikümne sentimeetri pikkuse joonlaua alla kugistanud. Kaela on pisut valus keerata. Seljal on tunne… nagu oleks seda lõigatud. Ainus hea asi on see, et Velvo käitub nagu oleks mul vähemalt jalg amputeeritud. Iga veerand tunni tagant küsib ta hoolitsevalt, kas mul pole valus, kas pole külm, ega ma midagi juua või süüa soovi. Heh, sellise armsa ümardamisega võiks lausa harjuda!

C’est la vie! Testamenti, kellele jätta oma kalli mehe, laste rõõmud- mured ja koolituskulud, ei lähe vist ikkagi vaja. 😉

I see, what I see

Eelmisel kolmapäeval käisin loodusprogrammide tutvustamisel. Gümnaasiumi saali üks sein on tervenisti kaetud peeglitega. Rüüpasin oma tassikest teed ja mõtlesin tarku mõtteid, kui korraga märkasin lopsaka büstiga täidlast memme, kellel oli sarnaselt minuga pikk tume pintsak. “Jajah,” mõtlesin, “suurte inimeste rõivavalik on kasin, sestap pole imestada, kui nad ringi käivad ühtemoodi jakkides… ja pükstes… ja näe, isegi prillid on sarnased!” Korraga sain aru, et olin iseennast peeglist vahtinud. Vaat, see on alles uus tase!

Rohke õhtune kohvitamine sundis öösel, teadagi- kuhu ja teadagi- miks, kõndima. Pimedas koridoris kangestusin: laua all plinkisid rohelised tulukesed. Murdosa hetkest olin kindel, et tulnukad on mulle järele tulnud. Halloo, kosmos! Aga helerohelised unistused ei kestnud kaua: võta näpust, ei ühtki ufot ega muud paranormaalset – uus ühendatud ruuter lihtsalt vilkus pimedas koridoris harjumatult. Säh sulle okultismi!

Ja ausõna, ma pole ühtki punast kärbseseent maitsnud.

Nostalgiline tähestik

Vaatasin hiljuti 1. osa teleseriaalist “ENSV” ja püüdsin oma nõuka- aegset mälu taastada ning esmased nostalgilised märksõnad sest ajast meelde tuletada. 😉 Tundub uskumatu, aga see aeg polnudki väga ammu.

A – Aabits algas pildiga, kus oli kätt sirutava onu Lenini büst ja selle ümber lõbus kamp pidulikus pioneerivormis või oktoobrilapse märgiga koolilapsi peal.  Agitaatorid. Aianduskooperatiivid. Arvelaud poes. Kassaaparaat oli hilisem nähtus. Autoostuluba – olid need alles õnnistatud, kes selle said! Alumiiniumist nõud, lusikad ja kahvlid. Üleliiduline pioneerilaager Artek. Ajalehepaber tualettpaberi aseainena. Punased või roosad alpikannid.

B – Banaanid olid ülimalt eksootilised puuviljad. Koguni nii haruldased, et esimesi jumalaande sai roheliselt proovitud. Hiljem sai selgeks, et seismisega muutuvad kollaseks (ja söödavaks). Pühapäevahommikune venekeelne lastesaade Budilnik.

D – Defitsiit, defitsiit, defitsiit. Ainulaadne maius drops – kümme sildrikujulist kommi ühes pakendis.

E – pidev meeldetuletus raadiost, milline elektritarbimise režiim hetkel kehtib.

F – fanfaarihelid.

G – gaseeritud vee automaadid. Magus vesi – 3 kopikat, ilma siirupita 1 kopikas (moe pärast loputatud, kuid ilmselt tuhandeid batsille täis räpakat klaasi sai kasutada muidu). Gaasimaskid. Esimene kosmonaut Juri Gagarin. Goluboi Ogonjok.

H – helitehnika (lindimakid, grammofonid), hoiuraamat – pangakaarte ei osanud uneski näha. Kindlad hinnad poes – i g a s poes oli nagu aamen taevas pakk võid näiteks 68 kopikat.

I – Südantlõhestavad India filmid: “Zita ja Gita”, “Minu sõbrad elevandid”, “Bobby”. Rinnaesine sai kahetunnist filmi vaadates märjaks nutetud. Kkommunistlik ideoloogia; “isakesed” Brežnev, Tšernenko ja Andropov.

J – Järjekorrad. Pikk järjekord märkis, et müügile on saabunud midagi defitsiitset. Vahel ei teadnudki, mida müüdi, aga kui järjekord oli, tuli sappa haakuda. Ju midagi ikka oli.

K – Välimaisete piltide ja kirjadega kilekotid (a´5 rbl). Kollased kaljatsisternid ja neljapäevane kohustuslik kalapäev. Tšehhi kristall klaasi taga kõikides ontlikes kodudes. Töö kooli katseaias. Kirjutusmasinad. Kuivatuspaberid vihikute vahel. Kaubareisid. Kopikad. Kopeerpaber.

L – tähtsad lühendid VTK, ALMAVÜ, ÜKT, NLKP, ENSV, EKP, TPL, EÜE, EÕM, TASS, SORVVO, NSVL jt. Klaasist lutipudelid, millele kummist luti peale tõmbamine oli jõudu nõudev ettevõtmine. Lastetusmaks. Piima ja koore klaaspudelid ja -purgid.

M – pikad makaronid, miilits, marlimähkmed, mootorattad: Jawa, Iž Sport. Sõiduauto Moskvitš.

N – näärid, näärivanad, nääripeod ja näärikingid. “Näpujälgedega” teraviljatooted (sai, leib) – kilekottidest võis vaid unistada. Tähtis püha – naistepäev.

O – traadist ostukorvid. Sõjaväelaste ordenid, mis kõlisesid ja helkisid kirkamalt kui setu ehted. Oktoobrilapsed.

P – paraadid, pioneerikaelarätid ja -pilotkad, pioneerijuht, pioneerilaager, pioneerimärk, plaanimajandus. Suured ja tähtsad pealkirjad autahvlitel: “Meie parimad”, “Au tööle!”, “Kommunistliku töö kangelased”, “Tööeesrindlased”.

R – rahvamalevlased, kasvatusliku ja moraliseeriva sisuga ringvaated (“Süütenöör”) kinos enne filmi; rohelised kohvioad, mida tuli pannil enne jahvatamist röstida; “Kaebuste ja ettepanekute raamat” igas ettevõttes. Rivivõistlused ja raadiorivistused.

S – Saaremaale sõidu luba. Oli teil mõni tuttav, kes Saaremaale kutsus? Ise sai oi- oi, kui palju sõpru sugulasteks muudetud, sest nendele oli propusk tasuta. Sünnitusmajas valitses kakskümmend aastat tagasi sõjaväeline diktatuur. Isa sai lapsukest (loe: tekisse mähitud kanget pampu) heal juhul esimest korda näha läbi akna. Lilli palatitesse ei lubatud; sünnitajale saadetud kott otsiti läbi – kõik, mis imikul allergiat/ gaase võis tekitada, korjati ära. Kõige kurvem oli, et lapsuke toodi ema juurde vaid kolme ja poole tunniste intervallidega, sedagi vaid pooleks tunniks korraga. Täidetavad sulepead, kus kõige ebasoovitavamal hetkel vihikusse tindiplekk võis pudeneda. Seltsimehelik kohus. Seltsimehed. Saade “Soovid, soovid, soovid…” ja Tõnis Erilaid pühapäeva hommikul raadios. Sunnitud ostud – ennäe, raamatupoes müügil hea raamat!, aga ostuga lisandusid kaasa kaks “Sotsialistlikku Põllumajandust”. Sõjakomisariaat. Sovhoosid.

Š – tüdrukute šotiruudulised koolivormiseelikud. Ebameeldivad kanda, tegid puusakamad tüdrukud laiadeks kui heinakuhjad, kehvad pesta ja lausa võimatud triikida.

Ž – Žigulid – eri numbriseeriatega (21 011, 21 06 jt).

T – täpilised kuivainetopsid, mis olid lausa igas köögis kohustuslikuks aksessuaariks. Ega neid niisama: astu sisse, maksa ja pane kotti, hankida õnnestunudki. Müüdi ainult kooperatiivi liikmeile. Tsiviilkaitse õppused. Talongid. Trükimasin.

U – ülbed ja ahned uksehoidjad restoranides, kellele tuli sissepääsuks pistist pakkuda.

V – sildid iga apteegi letil: “Vatti ei ole!”. Viisaastak. Igaõhtune uudistesaade “Vremja”. Valuutapoed. Sõiduauto Volga – rikkuse märk.

Ä – ärikad.