Kõlakad minu enneaegsest surmast on taas ilmselge liialdus! Lihtsalt elu on viimasel paaril nädalal nagu vana tuntud eesti rahvatants. Ikka jookse- jookse- hüppa ja siis jälle keeruta, jookse ja hüppa. Püüdsin küll uue kuu tulekut kalendrilehe keeramata jätmisega eirata, aga siiski ei muuda see olematuks fakti, et käes on augusti lõpp ja kooli alguseni on täpselt üks nädal.
Nojah. Viimased nädalad on otsekui pärituulest kantud ja kiirusest kruvitud! Sai koolitustel käidud ja ise koolitatud, külalisi võõrustatud ja ise külas käidud. Neljapäeval koolitasin nagu tolmas turbokäigul 8 tundi ühtejutti ja ma olen päris kindel, et pärast lonksu mineraalvett kostis suust kuuma kerise hääl: tššš… Hoolimata koolitusfirma lahkest pealinna hotellipakkumisest ööbisin eksonunaise pool ja veendusin, et ta on kordades hullem puhtsusefriik, kui mina oma parimatel päevadel olen olnud. Eh, kraanikausi kuivatamine – see on alles tase! Tagasi tulles tundus iseoma kodu nagu batsillide emalaev. Aga muidu oli igati lahe: lobisesime poole ööni, on üllatav, kuidas seitsmekümnendates daam võib nii nooruslik ja vitaalne olla.
Meie riigi suurel pühal pidasin kinni iseendale antud ausõnast ja ei loobunud kogu päev öösärgist. Hõljusin roosas übernummis riideesemes kogu päev ringi, kui ma just ei pikutanud. Üks patuke on ka hingel. Meesisend tõi pühapäeva õhtul koduõlut (Joo, joo, tal pole kraade ollagi, sai seekord selline kehvake, aga hea janukustutaja!). Mekkisin, maitsesin, rüüpasin, lonksasin, nautisin… Esmaspäeva hommikul tuli tunnistada, et ega ta nii lahja olnudki. Hõk! Pea valutas ja suu kuivas… Hiljuti kuulutas President sõnavõistluse, mille eesmärgiks on aidata kaasa eesti keele väljendusvõime avardamisele. Teiste hulgas otsitakse uusi vasteid sõnadele direktiiv, poliitika ja infrastruktuur, aga kahjuks pole pakutud muutmist vajavate keelendite või mõistete hulgas sõna pohmell – esmaspäeval tajusin selgelt, kuidas nii ahastamapanev enesetunne vajaks paremat mõistet.
Tegelikult on kange tahtmine 2010. aasta mäletamiseks kuhugi visuaalselt kraapida – igas mõttes superlatiivne aasta. Algas paksu lume ja härmatisega, siis suveööd ja -päevad täis subtroopilis- parasvöötmelist kuumust, nii et kui panna õlis kartulid hommikul pannil murule, on nad õhtuks mõnusalt praetud; paar laussadu – vihma kallas nii hoogsalt, et peatasin auto teeveerde ja lihtsalt ootasin, sest hoolimata kojameeste hüperaktiivsest vehkimisest polnud teed praktiliselt näha, siis imelised äikesepäevad, kus üks piksenool ei malda oodata teie kadumist, taevaalune on sähvimisest valge, ning lõpuks paar marulist tormi, mille tagajärjel pikad sihvakad männid metsas nagu murtud pliiatsid välja nägid. Tundub, et enamus kaaskondseid on unustanud need vihmaselt vinduvad suved lähiminevikust ja nendivad, et kokkuvõttes oli ikkagi liiga kuum, aga mina nautisin küll selle suve igat grammi ja sentimeetrit.
Aasta pole veel kaugeltki läbi. Halleluuja! Huvitav, milliseid üllatusi sügis pakub?
Karukell, kurvameelsuse rohi 