Digimured

Ei saanudki väga pikalt rõõme uuest digitaalsest liitumisest ja kaunist plasmatelerist nautida.

Eelmisel nädalal keskel sai selgeks, et slaavi temperamendist kantud vene megastaaride paraadist- glamuursest lauluvõistlusest “Uus laine” pean ma sel aastal suu kahjuks puhtaks pühkima. Starmani zoomboxi nimekirjas pole paraku ühtki kanalit, mis Jurmalas toimunut üle kannaks. Pisikesi fragmente nägin RTR Planeta koduleheküljel, aga 20 x 20 cm suuruses hakkiva pildi vaatamine on silmadele pigem piin ja kannatus kui lust ja nauding. Südamest kahju! Valeri Leontjev, Leonid Agutin, Lev Leštšenko, Laima Vaikule, Alla Pugatšova, Sofia Rotaru, Larissa Dolina, Juri Antonov, Jossif Kobzon (kes oma nime küll Joseph´iks on muutnud) jt – need on tähed vaat, et juba lapsepõlvest. Muidugi oleks tahtnud kaasa elada ka meie Uku Suvistele, aga selle asemel oli võimalus käppa imeda või  hoopis Barcelona EM- i vaadata.

Lisaks sellele  kummitavad teist päeva teisedki probleemid – antenni kaudu tulev pilt on hullem kui abstraktne ja sürrealistlik Salvador Dali maal. Inimesed pildil näevad välja nagu ulmesarja monstrumid: mitmevärvilised nagu lapsepõlve kaleidoskoop ja kõnelevad robotlikult kummalise kumeda kurguhäälega. 

Põhjused? Võimalus on, et uus telekas jonnib või on probleem hoopis antennis. Meesisend otsustas õhtul oravat mängida, katusel käia ja antenni liigutada. Ehk on abiks. Või tuleks hoopis kõrgemale ronida ja viimaste päevade tihe pilvisus minema pühkida?

Hetkeline tasakaaluasend

Seda, et suve viimane veerand ongi kätte jõudnud, kinnitavad kõik meeled. Lindude rõõmus sädistamine on asendunud tirtsude ja ritsikate ühtlase saagimisega; ereroheline loodus on tasahilju üle võtnud sügavkollased ja pruunikad toonid; suu on taas saanud rikkamaks selle suve ammuoodatud maitseelamustest: tilliga  maitsestatud  värske keedetud kartul, oma käega võetud päikesesoe tomat ja kurk, esimesed pisut ussitanud jahuse maitsega valged klaarid… Termomeeter näitab ikka veel üle kahekümne plusskraadi, aga juba on õhus võimalik tajutada vaevu- vaevu värelevat sügisest kargust. Augustikuu ongi käes. Ükski ka kõige ilusam suvi ei kesta igavesti nagu ka kõige armsamad inimesed.

Eile käisime ema sünnipäeval. Kuumus on ta kehvale tervisele kurnavalt mõjunud. Jalad olid paistes, hingamine raske ning silmadki kuidagi väga väsinud-väsinud. Enne kojusõitu vaatasin kaua järele otsekui püüaks armast hääbuvat kuju alatiseks pähe õppida. Nähtamatud käed pigistasid tugevalt mu kõri – mitu sellist kohtumist meile veel jäänud on? Still livin on the edge…

Laupäeval ütles üks meie juhtiv poliitik meedias, et õnn on sisemine tasakaaluseisund. Kui nüüd proovida mõistu ning ülekantult kõnelda, siis just kui oled kindel, et elu on balansis, tekib ootamatu olukord: kas paistab ere päike silma, puhub tugevam tuuleiil või püüab mõni pahatahtlik inimene alatuid võtteid kasutades sind tasakaalust välja nügida. Inimese elu ongi pidev sisemiste jõudude kohanemine väliste mõjuritega. Aga see pole alati just kõige lihtsam. Elu ise kannab hoolt, et elamine liiga mugavaks ei muutuks.