Mitte ei meeldi targutada teemadel, mida nagunii muuta ei saa. Aga mõne jaburuse peale ei saa kuidagi nokka kinni (loe: käsi klaviatuurilt eemale) hoida ja tahaks veidi auru välja lasta. Kas saab hästi põhjendatud lauslollust ja küündimatust tolereerida?
Mul on hästi meeles, kuidas ma Tartus õppides imetlesin vananevaid pensionäre- prouasid, kes ontlikes kübarais, valge pitsiline taskurätt kelmikslt varrukast välja piilumas, kiirustamata kohvikus istusid ja jutuklubi pidasid, hoidiste retsepte vahetasid ja lapselaste pilte vaatamiseks jagasid. 55-aastaselt pensionile minna tundus üsnagi idülliline. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis tõsteti pensioniiga alguses 60., siis 65. eluaastani. Nüüdseks on lubatud 67.- st aastast ähvardamas saada peagi 70. Ja see pole enam sugugi lõbus, pigem koomiline.
Viimasel ajal on pensionitega seotud uudised halvad või väga halvad. Hiljuti prantsatas ajakirjandusse selline uudis:
“Vanus, millal võib jalad lõplikult seinale visata, peab Euroopas ajapikku kasvama ning võiks sajandi keskpaigaks jõuda isegi 70. eluaasta piirile, soovitab Euroopa Komisjon.”
Statistikaameti andmetel:
“Eesti inimeste tervena elatud aastate arv on viimasel ajal teinud kiire hüppe ning praegu on meil lootust elada juba 57 aastat oma elust tervena.”
See tähendab siis, et kui sul teoreetiliselt veab ning 57. eluaastani õnnestub tervena elada, siis 13 aastat vindud pensionini päevi lugedes ja/ või ravid end. Või siis ei ravi ja oled pensioniikka jõudes juba kõige kaduva teed läinud. Vähesed jõuavad uhkelt lõpuni pingutada. Naljakas on meie riigiisade mõttementaliteet: negatiivsetes otsustes jälgime Vana- Euroopa norme, aga palkades, arstiabi ja tervishoiu kvaliteedis iseoma tõekspidamisi. Ilmselt on kvaliteetset arstiabi saanud ja normaalset palka teeninud prantslane kõbus 70. eluaastani töötama või kui ei, siis on tal võimalus varem puhkama jääda – tal on piisavalt raha ning võimalusi. Aga meie inimesed? Neil, kes pumba juures, neil kröösustel on kopsakas tagavara, pole muud kui vandlipuust tornis kiikuda, Kariibi mere kruiisil end soojendada või käsikäes kuldsesse loojangusse jalutada. Aga tavainimene, kel pole võimalust tagavara koguda?
Jajah, ma saan aru, et me oleme ise süüdi: tulnuks rohkem lapsi sünnitada, kes vanemate muretu vanaduspõlve “kinni maksaks”. Tõepoolest oleks võinud veel kolmanda või neljandagi lapse sünnitada, ent populistlikke loosungeid ei pane selga ega keeda lõunasöögiks. Nii lihtne see meie lastevaenuliku poliitika puhul ongi.
Nii et: nõõ- nõõ! Piitsutame hobust, et ta kiiremini ja kaugemale jookseks! Kui palju krapsakaid 70- aastaseid mu tutvusringkonnas on? Kas lapsevanemad on rahul, kui nende last õpetab vanadusest pisut seniilsusesse või tiba infantiilsusesse kalduv kulunud õpetajanna, kel on raske kükist üles tulla ja kes haiseb vänge reumarohu järgi? Tülgastav, eksju. Mulle küll ei meeldiks. Kuhu siis minna? Kes sooviks tervisehädadega maadlevat pensionieelikut palgata? Tegelikult on päris pikk nimekiri ametitest, kuhu 60- 70- aastast töötama hästi ette ei kujuta.
Kõik hädad ei tulene otseselt tööst, oluline on geneetiline kood. Mu 73- aastane ema on üsna hädine. Naiste keskmine eluiga on Eestis praegu 76,9 aastat ning meestel 66 aastat. Arvudest lähtudes tähendab see, et heal juhul saan ma 6,9 aastat lõbusa pensionärina lesepõlve pidada või hoopis kaardikepp käes surra. 😦
Karukell, kurvameelsuse rohi 