Vastu- ja pärituulest

Armas bussipeatus RMK Kihelkonna kontori vastas

Puust suksu Veski trahteri ees

Ainulaadne

Hilinenud kohtumine

Trahteri perenaine?

Vahvad puuskulptuurid

Üks viiest Angla tuulikust

Angla tuuliku perenaine

Veski trahter

Minevikumasin

Vötame mönuga!

Puust suksud

Ilm ei ole hukas – imeilusale paksu lume ja krõbedate külmakraadidega talvele järgneski pikisilmi oodatud kuldne suvi. Irooniline, seni tuli päikese ja sooja nautimiseks nina vastu lennukiakent suruda ja lõunamaale lennata, ent nüüd kui kohalik kliima nii ohtralt D- vitamiini ja pruuni jumet pakub, istun ma nagu mingi varjulill toas ja väldin päikest… Haha, kui selle suve lõpuks võtaks keegi vaevaks korraldada konkurss Missis Lubjapintsel, siis pole vaja kolm korda arvata, kellele kogu au ja hiilgus kuuluks. Kui vahel mõni piparkoogikarva inimene küsib, miks ma selline kahvatu välja näen, siis võtab küll hetkeks suud maigutama. Liiga palju seletamist, lihtsalt ei ole mingit tahtmist rääkida. Justkui vormistaks selgitamine pöördumatult kurja kartuse. Seega läheb see suvi ajalukku: muidu on ikka mure, et puhkus lõpeb liiga ruttu, sel aastal ei jõua sügist kuidagi ära oodata. Kahkjad viljapõllud annavad tunnistust, et sügise algust polegi enam pikalt oodata. Aga seni keskendume tubastele tegevustele: raamatukapis on  raamatud korralikult autorite nimede järgi alfabeedilises järjekorras, kärbsed hoolitsevad, et iga nädal jätkuks tegevust akende pesemisega. Ega selle palavusega midagi väga tarka teha suudagi. Eile sain kasvuhoonest just nii palju kurke, et täna alustada nende purki pakkimisega. Vahel olen Hilbal muru pügamas käinud, aga selleks tuleb end hoolikalt kinni katta, valida pilvisemad hetked või õhtupoolikud, mil UV- kiirgus enam nii intensiivne pole.

Selleks, et kodusistumine ja rutiin mu ajusid päriselt ära ei komposteeriks, sai nädalavahetusel sai teoks me väike Saaremaa trip. Pühapäeva õhtul koju jõudes olin läbi nagu läti raha. Reis polnud füüsiliselt väsitav, sest mida saab ikka korraliku kliimaseadmega autos kilomeetreid armastatud inimesega koos istumises kurnavat olla, aga emotsionaalselt olin sirgelt selili nagu sitkas. Kaheksa aastat pidasin plaani armsa klassijuhataja haual ära käia, nüüd lõpuks sai see siis finally teoks. Tegelikult oli see üsna kummaline – leida rohkem kui 230 aastat vanalt Kihelkonna kalmistult üks ja ainus oluline haud. Traalisime haudade vahel ning lõpuks, kui lootusetus juba pead tõstis, leidsin tuttava nime. Igatahes sai üks pikka aega kripeldanud jutt mõttes temaga maha peetud ja süda kuidagi kergem. Kuressaarde sõites leidsime kurjamite poolt rikkumata imeilusa Kuuse bussipeatuse. Angla tuulikud rabasid heas mõttes: tänapäeval, kus iga vaatamine ja kuulamine on tasustatud, leidub koht, kus käsi rahaga pikalt ees liikuma ei pea.

Orissaares said kõik lapsepõlvega seotud nostalgilised paikad üle vaadatud – terve see ajastu tundub millegipärast kuidagi eriti helge. Õhtul grillisime Leena juures Muhus Sauemäel. Oli ilus vaikne soe suveõhtu mälestustepopurrii sarjast a´la mis vanadest headest tuttavatest saanud on. Aga muidu sai koonerdamine ja kokkuhoid hetkeks kalevi alla pandud ja süüa täpselt seal, kus himu tuli ja täpselt seda, mida hing ihaldas.

Tagasiteel käisime ema vaatamas. See oli kurb käik. Teadagi, nooremaks ei lähe meist keegi, aga näha, missugust laastamistööd on haigus vähese ajaga teinud, oli ilmselgelt liig. Seda vaikset hääbumist on valus vaadata: juuksed hõbehallid, käed peenikesed nagu lapsel, nahk lõdvalt luudel rippumas…  Kuidas tahaksime, et emad kestaksid igavesti! Kuidagi ei suuda leppida elu status quo’ga. Elu on tõesti päri- ja vastutuules kiirtee.