Olen sageli mõelnud, mis ajendab inimesi bogima? Ilmselt on igaühel oma motiivid ja eesmärgid: ühed tahavad maailmale kuulutada oma mõtteid, lisades intrigeerivad teemaarendusi ning kogudes ambitsioonikate väljaütlemistega klikke ja kommentaare, mõni kasutab blogi virtuaalse sõbrana, kellega mured- rõõmud jagada, võib- olla on õigus muusikakriitikul, kes võrdleb blogimist psühhiaatridiivaniga, kust pärast klaviatuuri tagant tõusmist ning postita nuppu vajutamist end terviklikuma, tervema ja kübeke parema inimesena tuntakse. Tõenäoliselt on ülikoolis sel teemal kaitsud nii mõnigi põhjalik bakalaurus- ja magistritöö. Blogi ei targuta, ei vaidle vastu, ei anna nõu, ei süüdista, kannatab vapralt ja näägutamata kõik kirjutaja stiili-, koma- ning kokku- lahku kirjutamise vead.
Ma ei jaga kergekäeliselt oma blogi aadressi, sest mul pole lugejatele midagi ütelda. Tõepoolest – mitte midagi. See on vaikne dialoog iseendaga; kahtlemine, kõhklemine, meenutamine ja arutlemine, mitte mingil juhul süüdistamine, irriteerimine ja ärapanemine. Blogis on lihtne kirjutada neist asjust, mis rääkides tinaselt rasked tunduvad ja lasta välja auru, mis sisemise rõhu aeg- ajalt survega plahvatusohtlikuks muudab.
Mu tänane postitus on nagu kuum kartul, mida ma vargsi ja hädaldamata ühest käest teise olen loopinud, aga mis sellest hoogsast heitmisest pole jahtunud – väikese sõrmeotsa suurune värvi ja kuju muutev laiguke, mis kiheleb, kuumab, veritseb ja ketendab. Onkoloog nentis kuivalt ja kiretult, et tõenäoliselt on see nahavähk – basalioom, aga kasvaja täpsema iseloomu teadasaamiseks tuleb see opil eemaldada ja saata mikroloogiliseks koeanalüüsiks laborisse. Ta rõhutab, et tähtis on säilitada sisemine rahu ning hoiduda intensiivsest päikesekiirgusest. Guugeldamisel loetu rahustab mu mõneks ajaks maha: basaalrakk- kartsinoom on kõige sagedamini esinev pahaloomuline nahahaigus, mis esineb sagedamini just minusuguse lumivalgekese nahatüübiga inimestel, aga haiguse kulg on üldiselt healoomuline ning siirdeid teistesse organitesse annab väga harva. Ravivõimaluste valik on suhteliselt lai: kirurgiline eemaldamine, krüoteraapia, kõrvetamine, kiiritamine, keemiaravi…
Ja- jah, septembris eemaldatakse lõpuks see kahtlane mügarik mu turjalt. Aga teadasaamisest lõikuseni on tervelt kaks ja pool kuud, sest suvekuumus ja lõikused ei sobi kokku. Jah, teadmine, et kaks kuud ei toimu mitte midagi ning selle ajaga võib asi hoolgsalt edasi areneda, pole just suurem asi perspektiiv.
Ma ei mõtle enamik ajast sellele tüütule muhule, aga kui kogu pere magab nohinal, ümberringi on südaöine mahe hämarus ja vaikus, haaravad vaiksed jäised sõrmed mu südame ümbert kinni ja pigistavad. Hirmuidud on nagu tüütud umbrohuvõrsed, mis kasvavad hoolimata hoolikast rohimisest.
Nädalavahetuseks viib Velvo mind Saaremaale. Merimüha mõjub alati teraapiliselt ning loodetavasti puhub ka suuremad ja väiksemad muremügarad minema.
Karukell, kurvameelsuse rohi 