Mu ees on viiskümmend aastat tagasi kirjutatud kiri – minu isa kiri (pisiasjadeni muutmata kujul) mu noorele emale.
Tervitusi Ollepast!
Kirjutan vist viimast korda siit Ollepalt. Tundub, et varsti näen Sind ennast ja sellepärast ma laupäeval ei riskeerinudki hüpata kõrvale. Olgugi, et on raske, aga siiski kannatan kõik ära, lõpp on lähedal, mõned päevad veel ja ongi kõik. Pühapäeval magasin kohutavalt, sest laupäeva öösel käisin tüliküsimusi lahendamas. Sellest ma Sulle esialgu ei kirjutagi. Fakt on, et mõni rikkus meie prestiiži siin.
Kallis Mall! Sellist kirja siiski ma Sult ei oodanud. Peale seda kirja olin ma niisuguses olukorras, et ei osanud midagi alul kirjutada, s. t. jäin päris tummaks. Selle paari päeva jooksul olen ma lahti mõtestanud elu sisu ja teinud sellest oma loogilised järeldused (niipalju kui oskan). Kuidas Sa mind niipalju usaldad? Koos me pole olnud just eriti kaua. Kirju saadame teineteisele nädalas kord. Aga kas sellest pole vähe? Kas Sa arvad, et sellest piisab? Kas tead minu minevikku täielikult? Tead mu sõpru, mu tegevusringkonda? Kas tunned mu iseloomu täielikult? Aga kalduvusi? Tead seda, mida ma väljendan, aga tead Sa mu mõtteid? Need on veel küsimused, millele Sa pead mõtlema, mida kaaluma ja võib- olla tuleks ka mul neile mõelda, olgugi et osa ma neist juba tean, sest Sa oled ise neid väljendanud otseselt ja kaudselt.
Kirjutad, et kust ma võtan ja kellelt õpin ausust ja enesekindlust! Sellele küsimusele on raske võib-olla vastata, aga ma arvan, et eks elu ole seda õpetanud, võib- olla oleneb see keskkonnast, mis ümbritseb mind. Aga kas Sa arvad, et seda on mul küllaldaselt? Leidub ju inimesi, kel on algul kuldne iseloom, et vallutada, aga hiljem viimane, et hukutada. Muidugi arvan ma, et kõiges selles ehk Sa tulevikus veel veendud. Võib- olla, et kõiges selles on veel vara veenduda. Võib- olla on sellele kaasa aidanud kiindumus. Ma ei tea seda veel täpselt, aga ma arvan, kuid mitte kindlalt, et väljendada seda arvamust. Siiski ma soovitan Sul kõiges kindlalt veenduda. Sa oled mulle kallis, Mall, ma ei taha Sind kaotada, aga ka ei taha seda, et Sa tulevikus oleksid õnnetu. Kõige rohkem ma tahaksin olla Su sõber ja kuigi Sa minus pettuksid kunagi, siis tahaksin siiski jääda sõbraks. Siiani ma veel ei tea inimest, kes kannaks minu vastu viha. Aga fakt on see, et kõike tuleb kaaluda kaine mõistusega, kõike tuleb tähele panna. Mina näiteks hindan inimest, kes omab mõistust ja kainet mõtlemist. Jah, just kainet mõtlemist, sest sellised inimesed ei karda eluraskusi.
Mul on paljust kahju, mis ma olen nende aastatega kaotanud, eriti palju kaotasin ma enne armeeteenistust. Aga siiski see on jätnud ka oma pitseri heast küljest, on õpetanud palju, on aidanud otsida elutõde. Aga peale teenistust Sa vist tead, millega ma tegelesin, üldiselt muidugi. Peensusi Sa muidugi ei tea ja vaevalt, et huvitabki. Poissmehe elu, see on ka üks eluperiood., mis jätab teatud mälestused. Poissmees – tähendab omada palju sõpru, flirtida igaga, olla kutsutud igale peole, olla austatud ja hinnatud. See on ajajärk, kus valitsevad sõbrad ja olukord. Ununeb vahel isegi kodu, kui juhtub huvitav seltskond olema. Raske on ära öelda ja vahel ei tahagi. Aga nii see peabki olema, sest see on kulminatsioonipunkt elus, millele järgneb rahulik kooselamine inimesega, keda nimetatakse naiseks ehk abikaasaks ja mida nimetatakse abieluks. Aga nii peabki olema ja kõik peaks nii elama, vähemalt minu arvates. Täiesti muretult, aga siiski peab silmas pidama ka mõnda asjaolu ja nimelt seda, et selle tagajärjel ei oleks õnnetuid. Pisarad on nimelt minu nõrkus. Mitte millestki polnud mul kahju, isegi mitte ajast, mida võib- olla tuleks veel leinata. Elasin iseendale, polnud kellele elada, kellega muresid ja rõõme jagada. Oma kasudega ei arvestanud, ennem kahjudega. Alul arvasin ka, et Sinuga on tavaline flirt, aga kujunes välja teisiti kui arvasin. Ausalt öeldes, Mall, nad andusid või kui ei, siis rohkemaks nad mind ei ahvatlenud. Ma ei oska praegu öelda, kuid tunnen, et midagi erilist on Su juures, millest ei saa lahkuda ja mida ei saa unustada. Võib- olla on see “saatus”, võib- olla mitte, aga midagi peab olema. Aga miks Sina oled nii kindel minus, seda ma ei taipa? Ärgem vaevakem päid, tulen tagasi, siis on parem kõike otsustada! Sinul soovitan veel mõelda, sest minul läheb kõigega aega rohkem, sest ma kaalutlen ja mõtlen kõik läbi ja siis otsustan.
Luba nüüd, Mall, et hakkan pikkamisi lõpetama. Jäänud on vähe, varsti püüan olla Sinu juures, tahaks näha Sind, sest kaua pole näinud. Meenutan iga päev neid hetki ja kujutlen unelmas tulevikuhetki. Varsti tulen. Kas ootad? Kas tunned jälle igatsust? Mina küll! Kõike head! Suudlen. Lembit
Karukell, kurvameelsuse rohi 