Nalja nabani

Olen kangekaelselt püüdnud erinevatest kaubapakkumistest kauge kaarega mööda manööverdada. Aga seekord tabas järjekordne helistaja minu achilleuse kanda ehk siis kaaluprobleemi. Mesikeel telefonis seletab, et tegemist on supersoodsa tootega: unikaalne naturaalne preparaat ei lase rasvadel ladestuda, rasvad põlevad kui võluväel ning kõhnumine on naturaalne  ja loomulik, ilma et kaotatud kilod jo- jo efektina tagasi tuleks. Lisaks mõjutavat preparaat positiivselt ka südant ja veresoonkonda. Kogu lõbu maksab kohaletoomisega vähem kui 1 kroon per heleroheliselt tabletilt. Mis võib rohelise tee ja suureviljalise viigikaktuse ekstraktis ikka nii väga kahjulikku olla. Äh, proovime siis ära!

Postisaadetise tõi varmalt kohale postikuller. Otsustasin kohe tervisliku kõhnumisega alustada, aga enne lugesin läbi preparaatide karbile kleebitud kirje. Kleebisel oli tekst tingkirjas pisike, nii et selle kokkuveerimine võttis otsaesise märjaks – näe, grammike kehakaalu ongi läinud! Aga rubriik Tähelepanu pani mind olematusse habemesse itsitama (ka naermine põletab kaloreid): Imelise kõhnumispreparaadi ajal soovitatakse juua palju vedelikku (vähemalt kaks liitrit päevas). Eh, kus see söögiisugi, kui maos lakkamatult vesi loksub… Näis, kas imeravim salendab mind või kõhnutab hoopis rahakotti. 

Iga- aastane tähetund

Kuskil sahvri südames resideerub üks vanake – umbes 17 aastat vana köögikombain Philips. Ta tukub panipaigas peaaegu aasta, kuni umbes suve südames saabub tema iga- aastane tähetund. Siis kolib ta koos kõigi oma tarvikutega peidupaigast välja, saab kerge värskenduse ja näitab, et hoolimata oma suhtelisest kõrgest vanusest suudab ta töötada nagu parimas eas nooruk.

See köögikombain oli esimene välismaalane me kodus. Nõukaajal olid erinevad tehnilised koduvahendid praktiliselt olematud, näiteks tühine miksergi köögis oli suur luksus. Agaramad kaubareisidel käijatel õnnestus see ilmaime koju Lätist tuua, mõnel trehvas see tutvuste abil endale smugeldada, aga tavainimene lõi mannavahu ja vahukoore väikese lihasetreeninguna vahule vana hea mehhaanilise vispliga. Munakeetjatest, mikroahjudest, kohviautomaatidest, elektrilistest lõikuritest- viilutajatest ning muudest imeviguritest ei osanud unistadagi.

1993. aastal sain Velvolt sünnipäevaks kingiks väikese kompaktse Philipsi  köögikombaini. See maksis küll hingehinda – lausa poolteist- kaks õpetaja kuupalka. Kodus sai lastele räägitud, et  oleks kena kui nad lasteaias ema kingitusega ei kiitleks. Väikeses kohas on inimesed üsna uudishimulikud – some things never change. Iga suurem või erilisem osta läks arutluse ja kommentaari alla a´la ei tea, kust selleks küll raha saadakse. Järgmisel päeval helistas lasteaias kokana töötav meheõde ja küsis, mis ma ikkagi siis sünnipäevaks sain. Selgus, et kasvatajad olid Lauralt uurinud, aga laps ütles kindlameelselt: “Ma ei tohi sellest rääkida. Eee… Aga see on… kö- ko või ko- kö.” 🙂 Mõtelda kui lõbus, kuidas täiskasvanud inimesed lapse silpide peale ajusid ragistasid ning nende saladuslike silpide tähendust püüdsid dešifreerida.

Igapäevaselt ma me tehnilist pensionäri enam ei kasuta. Aga tema suurem ekspluateerimine algabki just umbes juulikuust. Maasika toormoos sügavkülma, pangesalatite lõikamine- peenestamine: kapsa, porgandi, sibula, paprika, kurgi, tomati, peedi hakkimine, lisaks sekka ube või seeni – ma olen erinevate salatite kombineerimise meister. Masu ajal piisab pannitäiest praekartulitest, maitsev kodusalat kõrvale ja üks söögiaeg ongi kindlustet.

Eile sai sügavkülmustuse üks riiul tänu vaprale vanameistrile täis maasika toormoosi: sügavpunast ja  sügav suve järele lõhnavat. Keldris on korrapärases reas 14 purki maasikamoosi – traditsioonilisteks varustajaiks Airi- Uno.

Aga sulle, väsimatu sõber kö- ko, jõudu ja pikka iga!