Juhtmejutud

Juunis oli meil pangavahetuskuu kommunikatsioonivahendite vahetuskuu.

Digitelevisiooni tulekuks olime justkui valmis: elutoa telerile täienduseks oli planeeritud zoombox, lastetuppa uus sisseehitatud digiboxiga lapik pildikast.

Pikisilmi oodatud taevakanali paigaldaja oli saabudes kuidagi torssis: “Sa pead küll mulle välja tegema!” Mõtted galopeerisid ülehelikiirusel: oleme me kusagilt tuttavad? Mõni unustatud koolivend või reisikaaslane? Aga pikka mõtteaega ei antud: “Mis su telefoninumber on? Sa oled andnud teenindajale vale numbri.” Järelikult lihtsalt üks neist tüüpidest, kes kõiki kliente nagu vanu tuttavaid menetleb. Püüdsin selgitada, et kõne võttis vastu näitsik, kel emakeeleks kindlasti eesti keel polnud, sestap pole ime, et ta numbri valesti kirjutas, aga tunkedes töömehe mõtted olid juba sootuks mujal. Ta mõõtis ja hindas kaabli pikkust, tõmmates valge paksu juhtme otse koridori porte keskelt üle elutoa ukse kaare, sealt edasi mööda keset elutoa seina kuni telerini.  Kujutlus, kuidas me peame hakkama juhtmerägastikus elama, ei meeldinud mulle põrmugi. Lõpuks tunnistasin meistrile, et sellisel kombel kaabli vedamine on halb idee. Tegin ettepaneku panna box lastetuppa – ligemal ja seega ka vähem koledat kaablit. Aga töömeees oli millegipärast võtnud jäärapäiselt viia juhe elutuppa. Ta planeeris verbaalselt me tehnikat ja määras vaatajate asukohti. Oot- oot, kes siin siiski otsustab? Sellise suhtumise peale võivad ka raudsed närvid roostekarvaliseks muutuda. Kehtestasin lõpuks end vastuvaidlemist mittenõudval moel. Paigaldaja leidis ses lahendit lahkumiseks: “Kas te tahate digiboxi või ei taha? Mõelge enne, kuhu te tahate ja siis kutsuge paigaldaja. Jätan teile hulga kaablit, otsustage, kuhu tahate panna ning paigaldage ise…” Ja läinud ta oligi. Nii lihtne on ühest tülikast tööst vabaneda ning koju kotile külitama minna.

Kuna Velvo oli metsas perforeerinud oksaga oma vasaku jala ning õmbluse tõttu vaid kannal vaevaliselt edasi hüples, jäi valge kaabel kaheks päevaks koridori lae ja põranda vahele tolknema. Liikumine oli komplitseeritud, aga võimalik. Lõpuks sai ta parimal võimalikul moel põrandaliistude alla peitu paika pandud.

Uus juhtmeta mobiiltelefoniteenuste pakkuja rõõmustas mu liitumise üle sedavõrd, et saatis üsna järjest neli tervitussõnumit. Aga telekat vaatame jätkuvalt lastetoas, sest perepaketi liitumisega lubatud uut pildikasti ootame tulutult juba neljandat päeva.

Sellised juhtmelood siis siinpool sood.