Monthly Archives: juuli 2010

Keisri uued rõivad

Standard

Tänane ilm oli kuum ja kleepuv nagu magus rabarberikissell. Istusin usina töösipelgana kogu enne- ja pärastlõuna Aili juures raamatukogus. Käsikirja üleandmiseni kirjastusele on jäänud loetud päevad ja jorutamiseks pole enam aega. Tagaruumis oli arvestatavalt olemisväärsem kliima, palusin: please- please, ärge tõmmake lamellkardinaid eest ega pange tulesid põlema, sest tundus, et isegi päeva- ja elektrivalgus soojendaks ruumi mõne kraadi võrra. Lõunapausil läksime välja sööma. Kohvikusse sisenes teiste hulgas ka üks päevitunud palja ülekehaga meesisend, aga paraku ei pannud see kedagi kulmugi kergitama. Korraga tekkis jumalavallatu küsimus – elagu sooline võrdõiguslikkus! – mis saaks kui tõmbaks ülemise osa samuti porgandpaljaks? Teoreetilisi võimalusi, mis edasi juhtunuks, oli mitmeid:

  • Kohvik täitunuks mõne hetkega uudishimulike külastajatega. Tavakäive ületanuks igasuguse senise piiri. Ja meie saanuks automaatselt eluaegseteks kohviku aukülalisteks (pilt seinale, toit ja jook tax free).
  • Kindlasti leidunuks vähemalt üks kõrge moraaliga häiritud kohvikukülastaja, kelle kõne peale sõitnuks kohale politseipatrull. Kohviku külalised oleksid meid jäädvustanud ühekaupa oma mobiiltelefonidega (kes ikka digikat kotis kannab?), sest heas toitumuses naised nagu me oleme, vaevalt me ühte kaadrisse mahtunuks. Pildid lekkinuks mõnda sopalehte ning väike Eestimaa oleks saanud endale Farmi-, Baari-, Bussi-, Robinsoni-, Kaalusaate- ja teistele sarnastele meediastaaridele lisaks ka Tissi- Aili ja Tissi- Sigridi.
  • Politseinikud oleks meiega viisakalt rääkinud, palunuks riided taas selga panna ning hoiatuseks protokolli teinud. Kuuldused insidendist jõudnuks meie tööandjate kõrvu. Aili ülemus tõenäoliselt rõõmustanuks, sest ilmselt suurenenuks raamatukogu külastajate arv hüppeliselt kõrgustesse. Kes ütleks ära võimalusest näha hullu end paljastanud raamatukogutöötajat, olgu või raamatu laenutamise hinnaga? Elagu lugemisaasta! Minu ülemus ilmselt nii salliv poleks, sest missugune lapsevanem tahaks oma lapsele hullu ekshibionistlikku õpetajat? Tõenäoliselt keelduks mu kaasa ja tüdrukud minuga koos end näitamast ja kinnitaks kõigile, et perekonnanimi on a i n u s, mis neid selle hulluga seob.
  • Lisaks politseipatrullile oleks kohale tulnud ka medvennad psühhiaatriakliinikust. Me oleksime “paranemiseks”saanud Ailiga endale kõrvuti trellitatud akendega ja polsterdatud seintega kambrid ning kommunikeerimiseks hakanud üksteisele lusikatega palati seintele tulutult morses sõnumeid toksima või ruumi põrandasse põgenemiseks tunnelit kaevama.

Lõpp hea, kõik hea. Kõrvad jäid pihku võtmata, saba jäi kuumaks kütmata, tuul jäi alla tegemata ning riidest ikkagi topless lahti võtmata. Piisas istumisest, higistamisest, itsitamisest ja kurvast nentimisest, et soolisel võrdõigluslikkusel on meie maal veel idanemisruumi.

Are you a man or a ghost?

Standard

Inimsuhted on nagu elastne püksikumm – kui liiga kaua venitad, saad lõpuks hoopis heleda laksu vastu näppe. Inspireerituna “Viimsest reliikviast” tahaks küsida: “Oled sa tont või inimene? Mitu korda ma pean ühte ja sama meest maha lööma?” ehk siis: mitu võimalust tuleb mõnele inimesele anda? Targemad ütlevad, et egäs Mustik muudu jätä. Aga ikka loodad, et asjad lähevad paremaks, inimesed muutuvad. Ei muutu nad midagi!

Kõik head mõtted on tagantjärele tarkus ja tagantjärele tarkus on täppisteadus. Mitu korda peab kukkuma ja komistama, et aru saada, kus takistus asub ja kõrvetada saama mõistmaks, et küürakat parandab siiski ainult haud?

Kes keda diskrimineerib?

Standard

Aeg- ajalt laekuvad sellised postitused, mida kustutada ei raatsi, aga postkasti mahutuvuse huvides säilitada ka ei saa. Olgu üks selline siia kleebitud.

Miks mehed on naistest õnnelikumad?

  • Perekonnanimi on koguaeg sama (heh, no mitte just alati ;)).
  • Garaaž on ainult sinu päralt.
  • Pulmapeo ettevalmistused sujuvad iseenesest.
  • Šokolaad on lihtsalt üks suupiste.
  • Sinust võib saada president.
  • Sa võid käia pargis ilma T-särgita.
  • Automehaanikud ei valeta sulle.
  • Terve maailm on sinu pissuaar – sa ei pea kunagi sõitma järgmisesse bensiinijaama sellepärast, et siinne peldik on öäk!
  • Sa ei pea mutri keeramise suuna üle mõneks ajaks mõttesse vajuma.
  • Sama töö, rohkem palka.
  • Kortsud lisavad omapära.
  • Pruudikleidi lanutus 5000 krooni, ülikonna laenutus 200 krooni.
  • Inimesed ei jõllita sinu rindu, kui sa nendega räägid.
  • Vahetevahel on üks hästi ajastatud röhitsus lausa ette nähtud.
  • Uued kingad ei mulju, ei hõõru ja ei moonda su jalgu.
  • Telefonikõned lõpevad enne kolmekümnendat sekundit.
  •  Sa tead nii mõndagi tankidest.
  • Viiepäevane puhkus vajab vaid ühte kohvrit.
  • Sa suudad ise oma purgid lahti keerata.
  • Väikseimgi arukuse väljendus annab sulle ekstra plusspunkte.
  • Kui keegi unustab sind külla kutsuda, võib ta ka edaspidi sinu sõber olla.
  • Sinu aluspesu maksab 30 krooni 4-pakk.
  • Kolm paari jalatseid on rohkem kui küll.
  • Sul puudub võime näha kortse oma riietel.
  • Kogu sinu nägu on ühte värvi.
  • Üks soeng on sobiv aastateks, võib olla aastakümneteks.
  • Sa pead raseerima ainult nägu ja kaela.
  • Sa võid kogu oma elu mänguasjadega mängida.
  • Tavaliselt varjab kõht sinu laiad puusad.
  • Sa võid kanda lühikesi pükse hoolimata säärte väljanägemisest.
  • Oma küünte eest hoolitsemiseks piisab sulle taskunoast.
  • Sul on vuntside kasvatamisel valikuvabadus –  jah või ei.
  • Sa suudad osta 25 sugulase jõulukingid 24. detsembril 25 minutiga.

Pole siis ime, et mehed on õnnelikumad!

Inimõiguste ülddeklaratsioon kinnitab, et diskrimineerimine on lubamatu, ning kuulutab, et kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt ning et igal inimesel peavad olema kõik selles deklaratsioonis väljakuulutatud õigused ja vabadused ilma igasuguse vahetegemiseta, sealhulgas vahetegemiseta soo järgi (Konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta).

Vastu- ja pärituulest

Standard

Ilm ei ole hukas – imeilusale paksu lume ja krõbedate külmakraadidega talvele järgneski pikisilmi oodatud kuldne suvi. Irooniline, seni tuli päikese ja sooja nautimiseks nina vastu lennukiakent suruda ja lõunamaale lennata, ent nüüd kui kohalik kliima nii ohtralt D- vitamiini ja pruuni jumet pakub, istun ma nagu mingi varjulill toas ja väldin päikest… Haha, kui selle suve lõpuks võtaks keegi vaevaks korraldada konkurss Missis Lubjapintsel, siis pole vaja kolm korda arvata, kellele kogu au ja hiilgus kuuluks. Kui vahel mõni piparkoogikarva inimene küsib, miks ma selline kahvatu välja näen, siis võtab küll hetkeks suud maigutama. Liiga palju seletamist, lihtsalt ei ole mingit tahtmist rääkida. Justkui vormistaks selgitamine pöördumatult kurja kartuse. Seega läheb see suvi ajalukku: muidu on ikka mure, et puhkus lõpeb liiga ruttu, sel aastal ei jõua sügist kuidagi ära oodata. Kahkjad viljapõllud annavad tunnistust, et sügise algust polegi enam pikalt oodata. Aga seni keskendume tubastele tegevustele: raamatukapis on  raamatud korralikult autorite nimede järgi alfabeedilises järjekorras, kärbsed hoolitsevad, et iga nädal jätkuks tegevust akende pesemisega. Ega selle palavusega midagi väga tarka teha suudagi. Eile sain kasvuhoonest just nii palju kurke, et täna alustada nende purki pakkimisega. Vahel olen Hilbal muru pügamas käinud, aga selleks tuleb end hoolikalt kinni katta, valida pilvisemad hetked või õhtupoolikud, mil UV- kiirgus enam nii intensiivne pole.

Selleks, et kodusistumine ja rutiin mu ajusid päriselt ära ei komposteeriks, sai nädalavahetusel sai teoks me väike Saaremaa trip. Pühapäeva õhtul koju jõudes olin läbi nagu läti raha. Reis polnud füüsiliselt väsitav, sest mida saab ikka korraliku kliimaseadmega autos kilomeetreid armastatud inimesega koos istumises kurnavat olla, aga emotsionaalselt olin sirgelt selili nagu sitkas. Kaheksa aastat pidasin plaani armsa klassijuhataja haual ära käia, nüüd lõpuks sai see siis finally teoks. Tegelikult oli see üsna kummaline – leida rohkem kui 230 aastat vanalt Kihelkonna kalmistult üks ja ainus oluline haud. Traalisime haudade vahel ning lõpuks, kui lootusetus juba pead tõstis, leidsin tuttava nime. Igatahes sai üks pikka aega kripeldanud jutt mõttes temaga maha peetud ja süda kuidagi kergem. Kuressaarde sõites leidsime kurjamite poolt rikkumata imeilusa Kuuse bussipeatuse. Angla tuulikud rabasid heas mõttes: tänapäeval, kus iga vaatamine ja kuulamine on tasustatud, leidub koht, kus käsi rahaga pikalt ees liikuma ei pea.

Orissaares said kõik lapsepõlvega seotud nostalgilised paikad üle vaadatud – terve see ajastu tundub millegipärast kuidagi eriti helge. Õhtul grillisime Leena juures Muhus Sauemäel. Oli ilus vaikne soe suveõhtu mälestustepopurrii sarjast a´la mis vanadest headest tuttavatest saanud on. Aga muidu sai koonerdamine ja kokkuhoid hetkeks kalevi alla pandud ja süüa täpselt seal, kus himu tuli ja täpselt seda, mida hing ihaldas.

Tagasiteel käisime ema vaatamas. See oli kurb käik. Teadagi, nooremaks ei lähe meist keegi, aga näha, missugust laastamistööd on haigus vähese ajaga teinud, oli ilmselgelt liig. Seda vaikset hääbumist on valus vaadata: juuksed hõbehallid, käed peenikesed nagu lapsel, nahk lõdvalt luudel rippumas…  Kuidas tahaksime, et emad kestaksid igavesti! Kuidagi ei suuda leppida elu status quo’ga. Elu on tõesti päri- ja vastutuules kiirtee.

Muremügarad

Standard

Olen sageli mõelnud, mis ajendab inimesi bogima? Ilmselt on igaühel oma motiivid ja eesmärgid: ühed tahavad maailmale kuulutada oma mõtteid, lisades intrigeerivad teemaarendusi ning kogudes ambitsioonikate väljaütlemistega klikke ja kommentaare, mõni kasutab blogi virtuaalse sõbrana, kellega mured- rõõmud jagada, võib- olla on õigus muusikakriitikul, kes võrdleb blogimist psühhiaatridiivaniga, kust pärast klaviatuuri tagant tõusmist ning postita nuppu vajutamist end terviklikuma, tervema ja kübeke parema inimesena tuntakse. Tõenäoliselt on ülikoolis sel teemal kaitsud nii mõnigi põhjalik bakalaurus- ja magistritöö. Blogi ei targuta, ei vaidle vastu, ei anna nõu, ei süüdista, kannatab vapralt ja näägutamata kõik kirjutaja stiili-, koma- ning kokku- lahku kirjutamise vead.

Ma ei jaga kergekäeliselt oma blogi aadressi, sest mul pole lugejatele midagi ütelda. Tõepoolest – mitte midagi. See on vaikne dialoog iseendaga; kahtlemine, kõhklemine, meenutamine ja arutlemine, mitte mingil juhul süüdistamine, irriteerimine ja ärapanemine. Blogis on lihtne kirjutada neist asjust, mis rääkides tinaselt rasked tunduvad ja lasta välja auru, mis sisemise rõhu aeg- ajalt survega plahvatusohtlikuks muudab.

Mu tänane postitus on nagu kuum kartul, mida ma vargsi ja hädaldamata ühest käest teise olen loopinud, aga mis sellest hoogsast heitmisest pole jahtunud – väikese sõrmeotsa suurune värvi ja kuju muutev laiguke, mis kiheleb, kuumab, veritseb ja ketendab. Onkoloog nentis kuivalt ja kiretult, et tõenäoliselt on see nahavähk – basalioom, aga kasvaja täpsema iseloomu teadasaamiseks tuleb see opil eemaldada ja saata mikroloogiliseks koeanalüüsiks laborisse. Ta rõhutab, et tähtis on säilitada sisemine rahu ning hoiduda intensiivsest päikesekiirgusest. Guugeldamisel loetu rahustab mu mõneks ajaks maha: basaalrakk- kartsinoom on kõige sagedamini esinev pahaloomuline nahahaigus, mis esineb sagedamini just minusuguse lumivalgekese nahatüübiga inimestel, aga haiguse kulg on üldiselt healoomuline ning siirdeid teistesse organitesse  annab väga harva. Ravivõimaluste valik on suhteliselt lai: kirurgiline eemaldamine, krüoteraapia, kõrvetamine, kiiritamine, keemiaravi…

Ja- jah, septembris eemaldatakse lõpuks see kahtlane mügarik mu turjalt. Aga teadasaamisest lõikuseni on tervelt kaks ja pool kuud, sest suvekuumus ja lõikused ei sobi kokku. Jah, teadmine, et kaks kuud ei toimu mitte midagi ning selle ajaga võib asi hoolgsalt edasi areneda, pole just suurem asi perspektiiv.

Ma ei mõtle enamik ajast sellele tüütule muhule, aga kui kogu pere magab nohinal, ümberringi on südaöine mahe hämarus ja vaikus, haaravad vaiksed jäised sõrmed mu südame ümbert kinni ja pigistavad. Hirmuidud on nagu tüütud umbrohuvõrsed, mis kasvavad hoolimata hoolikast rohimisest.

Nädalavahetuseks viib Velvo mind Saaremaale. Merimüha mõjub alati teraapiliselt ning loodetavasti puhub ka suuremad ja väiksemad muremügarad minema.

Need vanad armastuskirjad

Standard

Mu ees on viiskümmend aastat tagasi kirjutatud kiri – minu isa kiri (pisiasjadeni muutmata kujul) mu noorele emale.

Tervitusi Ollepast!

Kirjutan vist viimast korda siit Ollepalt. Tundub, et varsti näen Sind ennast ja sellepärast ma laupäeval ei riskeerinudki hüpata kõrvale. Olgugi, et on raske, aga siiski kannatan kõik ära, lõpp on lähedal, mõned päevad veel ja ongi kõik. Pühapäeval magasin kohutavalt, sest laupäeva öösel käisin tüliküsimusi lahendamas. Sellest ma Sulle esialgu ei kirjutagi. Fakt on, et mõni rikkus meie prestiiži siin.

Kallis Mall! Sellist kirja siiski ma Sult ei oodanud. Peale seda kirja olin ma niisuguses olukorras, et ei osanud midagi alul kirjutada, s. t. jäin päris tummaks. Selle paari päeva jooksul olen ma lahti mõtestanud elu sisu ja teinud sellest oma loogilised järeldused (niipalju kui oskan). Kuidas Sa mind niipalju usaldad? Koos me pole olnud just eriti kaua. Kirju saadame teineteisele nädalas kord. Aga kas sellest pole vähe?  Kas Sa arvad, et sellest piisab? Kas tead minu minevikku täielikult? Tead mu sõpru, mu tegevusringkonda? Kas tunned mu iseloomu täielikult? Aga kalduvusi? Tead seda, mida ma väljendan, aga tead Sa mu mõtteid? Need on veel küsimused, millele Sa pead mõtlema, mida kaaluma ja võib- olla tuleks ka mul neile mõelda, olgugi et osa ma neist juba tean, sest Sa oled ise neid väljendanud otseselt ja kaudselt.

Kirjutad, et kust ma võtan ja kellelt õpin ausust ja enesekindlust! Sellele küsimusele on raske võib-olla vastata, aga ma arvan, et eks elu ole seda õpetanud, võib- olla oleneb see keskkonnast, mis ümbritseb mind. Aga kas Sa arvad, et seda on mul küllaldaselt? Leidub ju inimesi, kel on algul kuldne iseloom, et vallutada, aga hiljem viimane, et hukutada. Muidugi  arvan ma, et kõiges selles ehk Sa tulevikus veel veendud. Võib- olla, et kõiges selles on veel vara veenduda. Võib- olla on sellele kaasa aidanud kiindumus. Ma ei tea seda veel täpselt, aga ma arvan, kuid mitte kindlalt, et väljendada seda arvamust. Siiski ma soovitan Sul kõiges kindlalt veenduda. Sa oled mulle kallis, Mall, ma ei taha Sind kaotada, aga ka ei taha seda, et Sa tulevikus oleksid õnnetu. Kõige rohkem ma tahaksin olla Su sõber ja kuigi Sa minus pettuksid kunagi, siis tahaksin siiski jääda sõbraks. Siiani ma veel ei tea inimest, kes kannaks minu vastu viha.  Aga fakt on see, et kõike tuleb kaaluda kaine mõistusega, kõike tuleb tähele panna. Mina näiteks hindan inimest, kes omab mõistust ja kainet mõtlemist. Jah, just kainet mõtlemist, sest sellised inimesed ei karda eluraskusi.

Mul on paljust kahju, mis ma olen nende aastatega kaotanud, eriti palju kaotasin ma enne armeeteenistust. Aga siiski see on jätnud ka oma pitseri heast küljest, on õpetanud palju, on aidanud otsida elutõde. Aga peale teenistust Sa vist tead, millega ma tegelesin, üldiselt muidugi. Peensusi Sa muidugi ei tea ja vaevalt, et huvitabki. Poissmehe elu, see on ka üks eluperiood., mis jätab teatud mälestused. Poissmees – tähendab omada palju sõpru, flirtida igaga, olla kutsutud igale peole, olla austatud ja hinnatud. See on ajajärk, kus valitsevad sõbrad ja olukord. Ununeb vahel isegi kodu, kui juhtub huvitav seltskond olema. Raske on ära öelda ja vahel ei tahagi. Aga nii see peabki olema, sest see on kulminatsioonipunkt elus, millele järgneb rahulik kooselamine inimesega, keda nimetatakse naiseks ehk abikaasaks ja mida nimetatakse abieluks. Aga nii peabki olema ja kõik peaks nii elama, vähemalt minu arvates. Täiesti muretult, aga siiski peab silmas pidama ka mõnda asjaolu ja nimelt seda, et selle tagajärjel ei oleks õnnetuid. Pisarad on nimelt minu nõrkus. Mitte millestki polnud mul kahju, isegi mitte ajast, mida võib- olla tuleks veel leinata. Elasin iseendale, polnud kellele elada, kellega muresid ja rõõme jagada. Oma kasudega ei arvestanud, ennem kahjudega. Alul arvasin ka, et Sinuga on tavaline flirt, aga kujunes välja teisiti kui arvasin. Ausalt öeldes, Mall, nad andusid või kui ei, siis rohkemaks nad mind ei ahvatlenud. Ma ei oska praegu öelda, kuid tunnen, et midagi erilist on Su  juures, millest ei saa lahkuda ja mida ei saa unustada. Võib- olla on see “saatus”, võib- olla mitte, aga midagi peab olema. Aga miks Sina oled nii kindel minus, seda ma ei taipa? Ärgem vaevakem päid, tulen tagasi, siis on parem kõike otsustada! Sinul soovitan veel mõelda, sest minul läheb kõigega aega rohkem, sest ma kaalutlen ja mõtlen kõik läbi ja siis otsustan.

Luba nüüd, Mall, et hakkan pikkamisi lõpetama. Jäänud on vähe, varsti püüan olla Sinu juures, tahaks näha Sind, sest kaua pole näinud. Meenutan iga päev neid hetki ja kujutlen unelmas tulevikuhetki. Varsti tulen. Kas ootad? Kas tunned jälle igatsust? Mina küll! Kõike head! Suudlen. Lembit

Nalja nabani

Standard

Olen kangekaelselt püüdnud erinevatest kaubapakkumistest kauge kaarega mööda manööverdada. Aga seekord tabas järjekordne helistaja minu achilleuse kanda ehk siis kaaluprobleemi. Mesikeel telefonis seletab, et tegemist on supersoodsa tootega: unikaalne naturaalne preparaat ei lase rasvadel ladestuda, rasvad põlevad kui võluväel ning kõhnumine on naturaalne  ja loomulik, ilma et kaotatud kilod jo- jo efektina tagasi tuleks. Lisaks mõjutavat preparaat positiivselt ka südant ja veresoonkonda. Kogu lõbu maksab kohaletoomisega vähem kui 1 kroon per heleroheliselt tabletilt. Mis võib rohelise tee ja suureviljalise viigikaktuse ekstraktis ikka nii väga kahjulikku olla. Äh, proovime siis ära!

Postisaadetise tõi varmalt kohale postikuller. Otsustasin kohe tervisliku kõhnumisega alustada, aga enne lugesin läbi preparaatide karbile kleebitud kirje. Kleebisel oli tekst tingkirjas pisike, nii et selle kokkuveerimine võttis otsaesise märjaks – näe, grammike kehakaalu ongi läinud! Aga rubriik Tähelepanu pani mind olematusse habemesse itsitama (ka naermine põletab kaloreid): Imelise kõhnumispreparaadi ajal soovitatakse juua palju vedelikku (vähemalt kaks liitrit päevas). Eh, kus see söögiisugi, kui maos lakkamatult vesi loksub… Näis, kas imeravim salendab mind või kõhnutab hoopis rahakotti. 

Iga- aastane tähetund

Standard

Kuskil sahvri südames resideerub üks vanake – umbes 17 aastat vana köögikombain Philips. Ta tukub panipaigas peaaegu aasta, kuni umbes suve südames saabub tema iga- aastane tähetund. Siis kolib ta koos kõigi oma tarvikutega peidupaigast välja, saab kerge värskenduse ja näitab, et hoolimata oma suhtelisest kõrgest vanusest suudab ta töötada nagu parimas eas nooruk.

See köögikombain oli esimene välismaalane me kodus. Nõukaajal olid erinevad tehnilised koduvahendid praktiliselt olematud, näiteks tühine miksergi köögis oli suur luksus. Agaramad kaubareisidel käijatel õnnestus see ilmaime koju Lätist tuua, mõnel trehvas see tutvuste abil endale smugeldada, aga tavainimene lõi mannavahu ja vahukoore väikese lihasetreeninguna vahule vana hea mehhaanilise vispliga. Munakeetjatest, mikroahjudest, kohviautomaatidest, elektrilistest lõikuritest- viilutajatest ning muudest imeviguritest ei osanud unistadagi.

1993. aastal sain Velvolt sünnipäevaks kingiks väikese kompaktse Philipsi  köögikombaini. See maksis küll hingehinda – lausa poolteist- kaks õpetaja kuupalka. Kodus sai lastele räägitud, et  oleks kena kui nad lasteaias ema kingitusega ei kiitleks. Väikeses kohas on inimesed üsna uudishimulikud – some things never change. Iga suurem või erilisem osta läks arutluse ja kommentaari alla a´la ei tea, kust selleks küll raha saadakse. Järgmisel päeval helistas lasteaias kokana töötav meheõde ja küsis, mis ma ikkagi siis sünnipäevaks sain. Selgus, et kasvatajad olid Lauralt uurinud, aga laps ütles kindlameelselt: “Ma ei tohi sellest rääkida. Eee… Aga see on… kö- ko või ko- kö.” 🙂 Mõtelda kui lõbus, kuidas täiskasvanud inimesed lapse silpide peale ajusid ragistasid ning nende saladuslike silpide tähendust püüdsid dešifreerida.

Igapäevaselt ma me tehnilist pensionäri enam ei kasuta. Aga tema suurem ekspluateerimine algabki just umbes juulikuust. Maasika toormoos sügavkülma, pangesalatite lõikamine- peenestamine: kapsa, porgandi, sibula, paprika, kurgi, tomati, peedi hakkimine, lisaks sekka ube või seeni – ma olen erinevate salatite kombineerimise meister. Masu ajal piisab pannitäiest praekartulitest, maitsev kodusalat kõrvale ja üks söögiaeg ongi kindlustet.

Eile sai sügavkülmustuse üks riiul tänu vaprale vanameistrile täis maasika toormoosi: sügavpunast ja  sügav suve järele lõhnavat. Keldris on korrapärases reas 14 purki maasikamoosi – traditsioonilisteks varustajaiks Airi- Uno.

Aga sulle, väsimatu sõber kö- ko, jõudu ja pikka iga!

Valmis uuteks väljakutseteks

Standard

Ma olen vist kirjutanud, et olen paadunud kriminaalfimide (-sarjade) fänn. Aastate jooksul on neid erinevatel telekanalitel nähtud hea ports: Hercule Poirot,  Sherlock Holmes, Midsomeri mõrvad, Miss Marple, Lewis, Peamine kahtlusalune, Mõrv sai teoks, Surnud ärkavad, Vahelevõtja, Jälgi jätmata, Jahtunud jälg, Mentalist, Meedium, Kurjuse kannul, Da Vince´i juhtum, Jane Doe, Südameasi, Uued trikid, CSI: Miami, CSI: New York, NCIS kriminalistid, Tõelised kriminalistid, Monk, lisaks kodumaised Kättemaksukontor, Kelgukoerad, Ohtlik lend – kõik ei tule korraga meeldegi. Mõned on paremad, teised mitte nii head, aga igatahes eelistan neid tavaseebikatele. See ei tähenda, et ma vankumatult teleka ees 24/7 elaksin…

Leicesteri ülikooli patoloogilise meditsiini osakonna õppejõud Guy Rutty on väitnud, et tänu krimisarjadele on kurjategijad osavamad, nad oskavad hoiduda jälgi jätmast. Kui poriga pritsida, jääb midagi  ikka külge. Ilmselt on jäänud mullegi midagi nendest krimkade vahtimisest. Seega  – kui kuskil vajatakse kriminaaluurijat, siis ma olen uuteks väljakutseteks niksis- naksis valmis. 😉 Kogemusi on tagataskus hulgi.

Seoses uue digiboxiga on lisandunud kanal Fox Crime. Kui kunagi pensionile jään, siis ostan kiiktooli ja ainult seda kanalit vaatangi. Olen avastanud, et igal argipäeval enne keskööd on lausa  kaks tõsielusarja (Snapped) osa naistest, kes erineval moel oma abikaasa, kallima või omaksed mõrvanud. Khm, pole hirmu – sari ei toida mu  mõtte- ja fantaasiamaailma kuigivõrd. Seega ei pea mu teinepool  silmad lahti ja relv padja all peaks magama…  🙂 🙂

Juhtmejutud

Standard

Juunis oli meil pangavahetuskuu kommunikatsioonivahendite vahetuskuu.

Digitelevisiooni tulekuks olime justkui valmis: elutoa telerile täienduseks oli planeeritud zoombox, lastetuppa uus sisseehitatud digiboxiga lapik pildikast.

Pikisilmi oodatud taevakanali paigaldaja oli saabudes kuidagi torssis: “Sa pead küll mulle välja tegema!” Mõtted galopeerisid ülehelikiirusel: oleme me kusagilt tuttavad? Mõni unustatud koolivend või reisikaaslane? Aga pikka mõtteaega ei antud: “Mis su telefoninumber on? Sa oled andnud teenindajale vale numbri.” Järelikult lihtsalt üks neist tüüpidest, kes kõiki kliente nagu vanu tuttavaid menetleb. Püüdsin selgitada, et kõne võttis vastu näitsik, kel emakeeleks kindlasti eesti keel polnud, sestap pole ime, et ta numbri valesti kirjutas, aga tunkedes töömehe mõtted olid juba sootuks mujal. Ta mõõtis ja hindas kaabli pikkust, tõmmates valge paksu juhtme otse koridori porte keskelt üle elutoa ukse kaare, sealt edasi mööda keset elutoa seina kuni telerini.  Kujutlus, kuidas me peame hakkama juhtmerägastikus elama, ei meeldinud mulle põrmugi. Lõpuks tunnistasin meistrile, et sellisel kombel kaabli vedamine on halb idee. Tegin ettepaneku panna box lastetuppa – ligemal ja seega ka vähem koledat kaablit. Aga töömeees oli millegipärast võtnud jäärapäiselt viia juhe elutuppa. Ta planeeris verbaalselt me tehnikat ja määras vaatajate asukohti. Oot- oot, kes siin siiski otsustab? Sellise suhtumise peale võivad ka raudsed närvid roostekarvaliseks muutuda. Kehtestasin lõpuks end vastuvaidlemist mittenõudval moel. Paigaldaja leidis ses lahendit lahkumiseks: “Kas te tahate digiboxi või ei taha? Mõelge enne, kuhu te tahate ja siis kutsuge paigaldaja. Jätan teile hulga kaablit, otsustage, kuhu tahate panna ning paigaldage ise…” Ja läinud ta oligi. Nii lihtne on ühest tülikast tööst vabaneda ning koju kotile külitama minna.

Kuna Velvo oli metsas perforeerinud oksaga oma vasaku jala ning õmbluse tõttu vaid kannal vaevaliselt edasi hüples, jäi valge kaabel kaheks päevaks koridori lae ja põranda vahele tolknema. Liikumine oli komplitseeritud, aga võimalik. Lõpuks sai ta parimal võimalikul moel põrandaliistude alla peitu paika pandud.

Uus juhtmeta mobiiltelefoniteenuste pakkuja rõõmustas mu liitumise üle sedavõrd, et saatis üsna järjest neli tervitussõnumit. Aga telekat vaatame jätkuvalt lastetoas, sest perepaketi liitumisega lubatud uut pildikasti ootame tulutult juba neljandat päeva.

Sellised juhtmelood siis siinpool sood.