Daily Archives: 22. juuni 2010

Kutsumata võõras

Standard

Aastaid tagasi juhtus minuga kummaline, isegi mõneti õõvastav lugu.

Kuna mu magamistoas laiutas veel mööblitus ja huikas tühjus, siis magasin elutoa diivanil. Keset sügavat ööd tundsin järsku, et miski häirib mu und. Oli selleks segajaks õhku paiskunud vänged alkoholipahvakud või raskelt kähisev võõras hingamine, ei tea tänini, aga uneräguseid silmi avades nägin aknast sisse passiva kuu kahvatu kuma taustal selgelt eristuvat ja kõikuvat inimfiguuri. Pidanuks, aga hirmu tundmata tõusin ja tõukasin brutaalselt sissetungijat koridori ja sealt edasi välisukse suunas: “Mida te siin teete? Välja!” Öine kutsumata külaline liikus peaaegu hääletult, kuid kuulekalt. Ikka veel tulesid põlema panemata lükkasin hooga välisukse lahkuja järel kinni ning keerasin ukse lukku. Süda peksis kurgus ja tuhat mõtet keerles peas. Kas ma olin tõesti unustanud õhtul ukse lukustamast? Kes oli see öine sissetungija? Kontrollisin veel, kas uks sai ikka kinni, käisin kindluse mõttes kogu korteri läbi ja pugesin siis tagasi voodisse.

Hommikul ärgates tantsis päike toas; tahtmatult mõõtis mõte: oli öine vahejuhtum ikka ilmsi või nägin hoopiski und? Uks oli lukus, ei võõraid lõhnu, ei mingeid jälgi, miski ei reetnud, et öine vahejuhtum oleks reaalselt tõeline.

Elumaakera on imekspandavalt tihedalt täis paralleele ja meridiaane – erinevaid äratundmishetki ja sarnaseid puutepunkte. Juba nädala tunnen otsekui üks tume võõras kuju hirmutab mind pimeduses: ma ei tea, kes ta on, kas see on ikka tegelikkus või näen ma und. Loodan, et üheksa päeva pärast nendib onkoloog, et olen ta niigi nappi aega kuritarvitanud ja hommikul ärgates selgub, et s e e kõik oli siiski vaid halb uni. Tahaks peletada  minevikust kaasa lohisevad hirmud ja hetkelise ebakindluse.

Ehk on homme parem päev ja paremad mõtted. Paanikanuppu veel ei vajuta – lihtsalt peab uskuma ja lootma parimat.