Iga koolilaps teab, et loomariik jaguneb teatavasti selgroogseteks ja selgrootuteks loomadeks. Seda, et selgroogseid loomi ehk evertebraate on vaid mõni protsent loomaliikide üldarvust ning suurem osa on selgrootud, on praegusel hetkel eriti selgelt tunda: juba rohkem kui kuu aega sibavad magamistoas erinevas suuruses ei- tea- kust- tulnud külmamardikad; asfalt on pärast sadu täis kümneid suitsiidseid vihmausse; murul kõndides prõksuvad jalge all kiriteod; tasub vaid välja nina pista, kui hordid näljaseid sääski kasutavad võimalust oma imepeen nokk sisse lüüa ja tilgake verd nosida (ausõna, mul poleks jätkuvalt midagi selle vastu kui nad tselluliiti või rasva imeks).
Mul ei jätku selgroogu, et alustada vaegtöödega. Neid on haige olemise luksuses ja viimase aja rutus kogunenud niipalju, et tavapärasest külmkapi ukse pinnast jääks nimekirja magnetiga kinnitamiseks ilmselgelt väheks. Seega olen ma ise hetkel iseenesele teadaolevalt suurim selgrootu.
Ah- jaa, teatavat liiki selgrootud on vallutanud ilmselt ka jalpalli MM- i Lõuna-Aafrika Vabariigis. Millega muidu selgitada seda mesitaruna sarnanevat suminat igal viimasel kui vutimatšil… 😉
Edit: Nüüd sain targemaks. Tegemist polegi mesilaste, vaid vuvuzela’de ehk Lõuna-Aafrika rahvuslike pasunatega. Kus küll sellist osta saaks?
Karukell, kurvameelsuse rohi 