Kassiterror

Praegu oleks hädasti vaja inglise sarja “Hullud loomad” saatejuht- eriala spetsialisti, kes oskaks anda mõningaid häid nõkse loomade mõistmiseks, õigeks kohtlemiseks ja nende taltsutamiseks. 

Me tutvusringkonnas on inimesi, kes eelistavad kasse ja neid, kellele sobivad rohkem koerad. Olen küll kassiaastal sündinud, aga mingit hingesidet ma kassidega ei tunne. Kassid on minu jaoks liiga isepäised, enesekesksed,  kuidagi salalikud ja pugejalikud loomad. Eelneva lausega olen teeniksin ma tõenäoliselt kõigi kassisõprade üksmeelse hukkamõistu ja vastulause. Aga kõigil lihtsalt ei saagi ühesugune maitse olla! See muidugi ei tähenda kaugeltki, et kassi nähes kivi haaraks või muul moel loomavaenulikult käituksin.

Viimasel ajal on ümbruskonda iseäralikult suur kassipopulatsioon siginenud ja mingi osa neist käitub üsna ülbelt.  Või kes teab, võib- olla on see hoopis nende südamlik poolehoiuavaldus. Millegipärast on mulle jäänud mulje, et inimesi häirivad eelkõige peremeheta koerad.  Tõsi ju on – hulkuv kass ei haugu ega hammusta.

Garaaži autot tooma minnes jääb mingi kaduvväike võimalus, et hoolimata immobilisaatorist ja garaažilukust on keegi selle ärandanud, aga üks, mille peale võib alati kindel olla, on kassi käpajäljed piki kapotti, sujuvalt üle katuse kuni pagasiluugini, esi- ja tagaklaas kaasa arvatud. Loomulikult on ruum pilgeni täis vänget kassiodööri. Olen püüdnud mängida Sherlock Holmesi ja selgitada välja, kust kass sisse pääseb, ent tulutult. Kuskil talve- või suverehvide vahel peab olema paari rusika suurune auk, kust ta segamatult sisse poeb. Võib- olla oli s e e kass eelmisel elus kõrgest saksa soost von, kellel ei sobigi viletsama auto peal magamas käia?

Tema roostekarva liigikaaslane on Hilba kuuri oma koduks valinud. Päeval pole tast jälgegi, aga seda enam leiab öise mööbeldamise jälgi – pidevalt on riiulitelt asju maha aetud, grillimisest ülejäänud vorste ei päästa isegi parim peitmine ja plastkassi pakkimine. Otsustasime, et kuna ta on metsik, siis alaliselt toidule me teda ei võta. Talvel, kui teed on tuisanud, ei käi seal mitu nädalat keegi, seega ei teki loomal toidusõltuvust ning ta peab iseendale lootma.

Üks triibuline kõuts käib juba teist nädalat ööhämaruses me rõdul patseerimas. Pehmemaks maandumiseks kasutab ta lillekasti. Seega on kujunenud juba hommikune rutiin: hambapesule järgneb  turba- mullaseguse rõdupõranda kasimine.

Hetkel on kell pool kolm öösel, aga magamisest ei tule midagi välja. Koridoris   kostub väikelapse ehmunud täishäälikuline häälitsemine, ikka: “Õu!”, “Ae!” või “Ai!” Loomulikult pole siin ühtki jõhkardit, kes oma lapsel öösel abitult ukse taga laseks olla. Järgnevad madala meeleheitliku kurguhäälega kriisked kinnitavad, et tegemist on järjekordse  möllavate hormoonidega võõra kiimas kassiga, kes oma armu- ja hingevalus ei saa aru, et ülemise naabri kass on kastreeritud liigikaaslane. Milline muusikaagentuur korraldab küll kassikontserte?Rindejoon on paika pandud. Tahaks seda unerahu rikkujat pisut harjavarrega udida, aga tõenäoliselt kargaks siis kuskilt välja mõni loomakaitseaktivist või Greenpeace´i fänn ning ma peaksin häbistatult ise taanduma.

Uu, naksitrallid! Kuidas küll oleks hetkel vaja Muhvi ratastel väikest hiirekest ja teie kassidest vabanemise strateegiat…

Suvi

Jess, juba peaaegu nädalakese on suvi triksis- traksis ametlikult käes. Ööd on nii valged, et magada tundub lausa patt. Ilmad on siiani suhteliselt nirud olnud, jahedad ja vihmased, aga suvi on ka veel poisike. Ehk on parem osa suvest veel ees.

Vahepeal oli küll tunne, et maja remont on nagu Tallinna linn, mis ei saa ega saa kunagi valmis. Aga näe, ikkagi lõpuks sai. Teha oleks veel küll ja küll, aga paraku jääb tahtmine ühe teada- tuntud neljatähelise maagilise sõna taha pidama. Seegi maja ilu- ja terviseravi on parajaks eelarvekilleriks osutunud. Nüüd näeb me kodumaja  välja nagu kummaline atsakas proua: kingad on uued (vundament ja keldriaknad), soeng peas (katus ja korstnad), aga kleit (fassaad) on seljas luitunud ja lapitud. Maja küljed said küll soojustatud ja värvitud, aga kes see ikka kogu aeg külg ees käib…

Tjaa, kohalik jaanipäev möödus… nagu jaanipäevad ikka. Lapsepõlves oli jaanipäev sünnipäeva ja aastavahetuse järel oodatuim tähtpäev. See oli üks vähestest päevadest, mil ema ei kehtestanud kojutulekuks kindlat kellaaega ning trallida võis kaua vaim ihkas ja keha vastu pidas. Nüüd pole käskijat ega keelajat, pidutse või hommikuni, aga puudub tahtmine. Kogu õhtu tibas kerget seenevihma. Soojendasime end tule paistel, ajasime paari tuttavaga törts juttu, vaatasime keskööl ilutulestikku, keerutasime pisut tantsu ja vantsisime siis üksmeelselt koju.

Kodus valitseb kolmandat nädalat omamoodi skautlaager. Nahkdiivan nägi pärast tosinat aastat istumist ja aelemist nii vanunud ja väsinud välja, et vajas hädasti ilukuuri. Kahjuks polnud töökojas just meie sohvaga sobivat nahatooni. Nüüd laiutab mu kaasa rõõmuks diivani pehmete selja- ja käetugede vahel õhkmadrats. Väga mugav telekast selle suve kuu aega kestvat seebiseriaali – jalgpalli vahtida ja vahel muidu siestat pidada.

Traali- vaali! Elagu puhkuse- ja suverutiin!

Töötuse vastu võideldes

Tööd napib? Ettevõtlikkus ja uuendusmeelsus on meie kõigi asi, kes me tahame muuta elu Eestis paremaks. Tundub, et me pole kõiki innovaatilisi ideid üles leidnud… 🙂 🙂 🙂

Kutsumata võõras

Aastaid tagasi juhtus minuga kummaline, isegi mõneti õõvastav lugu.

Kuna mu magamistoas laiutas veel mööblitus ja huikas tühjus, siis magasin elutoa diivanil. Keset sügavat ööd tundsin järsku, et miski häirib mu und. Oli selleks segajaks õhku paiskunud vänged alkoholipahvakud või raskelt kähisev võõras hingamine, ei tea tänini, aga uneräguseid silmi avades nägin aknast sisse passiva kuu kahvatu kuma taustal selgelt eristuvat ja kõikuvat inimfiguuri. Pidanuks, aga hirmu tundmata tõusin ja tõukasin brutaalselt sissetungijat koridori ja sealt edasi välisukse suunas: “Mida te siin teete? Välja!” Öine kutsumata külaline liikus peaaegu hääletult, kuid kuulekalt. Ikka veel tulesid põlema panemata lükkasin hooga välisukse lahkuja järel kinni ning keerasin ukse lukku. Süda peksis kurgus ja tuhat mõtet keerles peas. Kas ma olin tõesti unustanud õhtul ukse lukustamast? Kes oli see öine sissetungija? Kontrollisin veel, kas uks sai ikka kinni, käisin kindluse mõttes kogu korteri läbi ja pugesin siis tagasi voodisse.

Hommikul ärgates tantsis päike toas; tahtmatult mõõtis mõte: oli öine vahejuhtum ikka ilmsi või nägin hoopiski und? Uks oli lukus, ei võõraid lõhnu, ei mingeid jälgi, miski ei reetnud, et öine vahejuhtum oleks reaalselt tõeline.

Elumaakera on imekspandavalt tihedalt täis paralleele ja meridiaane – erinevaid äratundmishetki ja sarnaseid puutepunkte. Juba nädala tunnen otsekui üks tume võõras kuju hirmutab mind pimeduses: ma ei tea, kes ta on, kas see on ikka tegelikkus või näen ma und. Loodan, et üheksa päeva pärast nendib onkoloog, et olen ta niigi nappi aega kuritarvitanud ja hommikul ärgates selgub, et s e e kõik oli siiski vaid halb uni. Tahaks peletada  minevikust kaasa lohisevad hirmud ja hetkelise ebakindluse.

Ehk on homme parem päev ja paremad mõtted. Paanikanuppu veel ei vajuta – lihtsalt peab uskuma ja lootma parimat.

;)

Üks mõttetark on sellise ilukirjanduslik- tõsiasjaliku tekstiga maha saanud:

Kas teate riiki kus on:

Ilvesed presidendid, jänesed ministrid, nugised riigikogus, kõutsid sõjaväes, põdrad kirikus, hundid juhivad laevu, vähid ootavad sadamas, karud peavad kasiinosid, rebased korraldavad kontserte, luiged annavad ajalehti välja, kitsed maalivad, mutid kirjutavad raamatuid, hiired ja hirved luuletavad… ja kõigist teistest 10 korda kuulsam loom on kass?

Augud elu asfaltis

Üks väikene võit iseenese üle tuleb kindlasti ära fikseerida. Eilsele postitusele vastukaaluks tõestasin täna siiski selgroo olemasolu – panin tööle sisemise tsensori, lükkasin jalad taguotsa alt välja ning rohisin oma kolm vagu sibulaid ja porgandeid. Peenrad pole teab mis pikad ega rohused, vähem kui kümme meetrit, aga ikka läks siblimise peale üle kahe tunni. Küsite: miks nii kaua? Ma pole laisk ega aeglane, vaid vastikult põhjalik. Juba lapsepõlves suvel kolhoosis taskuraha teenides murdsin pead, miks teised minust peaaegu kaks korda kiiremini rohivad. Aga töö kvaliteet ilmnes juba nädala pärast. Mu püüdlikult rohitud vaod eristusid selgelt haljendavate ridade taustal. Tasu maksmisel seljatas kvantiteet kvaliteedi, ei lugenud kui korralikult, vaid palju sai tehtud. Ja oligi kogu moos. Seega võin hetkel mõneks ajaks rohimise ära unustada.  

Küllap on paljudel kurb kogemus, et uustulnukat hinnatakse enam kui aastatepikkust klienti. Ühele mu kolleegile saabub päevaleht postkasti poole odavama hinna eest, kui teisele kolleegile, kes tellib seda sama väljaannet, no ütleme, et aegade hämarusest saati.  Ma olen oma valitud pikaajalistele teenusepakkujatele olnud suhteliselt lojaalne: üks juuksur, üks õmbleja, üks pank, üks interneti pakkuja, üks mobiilifirma. Olen ühe mobiilteenuseid pakkuva ettevõte klient rohkem kui tosin aastat. Kahjuks on mu mobiilifirma suhtumine/ teenuse pakkumine viimasel ajal kummastav ja kurvaks tegev. Aastaid kogusin boonuspukte ja sain arvestatava protsendi kogusummalt maha – korraga tühistati nende kogumine ilma selgitusteta. Agressiivsest reklaamikampaaniast selgub, et ettevõte pakub soodustusi uutele klientidele, kuid ei hinda kauaaegseid kliente.  Kirjutasin hiljuti, kuidas kõneoperaator “unustas”, et igakuiselt peaks otsekorraldusega pangakontolt maha minema kindel summa, võttis kuid vähem ning tegi siis ootamatu priske tagasiarvestuse. Eelmise kuu arve paluti maksta manuaalselt, nüüd tuli välja, et raha võeti topelt ka otsekorraldusega. Ühtäkki sai sellest enam kui kõigest küll. Kirjutasin oma murest firmale ja paari päeva pärast potsatas postkasti selline vastus:

Kahjuks jõuavad arved  klientideni endiselt hilinemisega. Firma vabandab oma klientide ees! Hilinemise põhjuseks on üleminek uuele ja kaasaegsemale kliendihaldus- ja arveldussüsteemile. Niivõrd mahuka süsteemi juurutamisel tekkis meiepoolne viivitus arvete väljastamisel kuid edaspidi saame oma klientidele tänu uuele süsteemile pakkuda veelgi paremaid teenuseid ja teenindust.

Ja kõik. Eks ta ole. Ei mingit selgitust boonuspunktide või aitäh, et oled meie pikaajaline truu klient. Tjah, paremaid teenuseid ja teenindust võib ta nüüd pakkuda teistele klientidele. Mulle aitab. Ma kolin ära mujale.

Elu on nagu asfalttee, kuhu aeg- ajalt mõned ebameeldivad augud tekivad. Võib – olla olekski elu aukudeta sündmuste- ja emotsioonidevaesem?

Hädas selgrootusega

Iga koolilaps teab, et loomariik jaguneb teatavasti selgroogseteks ja selgrootuteks loomadeks. Seda, et selgroogseid loomi ehk evertebraate on vaid mõni protsent loomaliikide üldarvust ning suurem osa on selgrootud, on praegusel hetkel eriti selgelt tunda: juba rohkem kui kuu aega sibavad magamistoas erinevas suuruses ei- tea- kust- tulnud külmamardikad; asfalt on pärast sadu täis kümneid suitsiidseid vihmausse; murul kõndides prõksuvad jalge all kiriteod; tasub vaid välja nina pista, kui hordid näljaseid sääski kasutavad võimalust oma imepeen nokk sisse lüüa ja tilgake verd nosida (ausõna, mul poleks jätkuvalt midagi selle vastu kui nad tselluliiti või rasva imeks).

Mul ei jätku selgroogu, et alustada vaegtöödega. Neid on haige olemise luksuses ja viimase aja rutus kogunenud niipalju, et tavapärasest külmkapi ukse pinnast jääks nimekirja magnetiga kinnitamiseks ilmselgelt väheks. Seega olen ma ise hetkel iseenesele teadaolevalt suurim selgrootu.

Ah- jaa, teatavat liiki selgrootud on vallutanud ilmselt ka jalpalli MM- i Lõuna-Aafrika Vabariigis. Millega muidu selgitada seda mesitaruna sarnanevat suminat igal viimasel kui vutimatšil… 😉

Edit: Nüüd sain targemaks. Tegemist polegi mesilaste, vaid vuvuzela’de ehk Lõuna-Aafrika rahvuslike pasunatega. Kus küll sellist osta saaks?

Väike auruvedur

See video on 2-aastasest Indoneesia poisist Ardi Rizalist, kes pahvib päevas kaks pakki sigarette. Briti ajaleht “The Sun” kirjutab, et poisi ema sõnul on ta poeg ilus ja terve. “Ma ei näe suitsetamises probleemi,” sõnas ta ajakirjanikele. Ta väidab, et kui poiss suitsu ei saa, siis ta karjub ja taob oma pead vastu seina.  Ardi sai oma esimese sigareti isalt, olles siis vaid pooleteiseaastane.  

This is unbelievable! Tahaks isalt küsida, kus on lapse õlu?!

Till Death Do Us

Tundub, et olen ilma sakraalse “heas ja halvas, vaesuses ja rikkuses, haiguses ja tervises” ning “kuni surm meid lahutab” abieluvandetagi ustav ja lojaalne abikaasa. Jagan heldelt kõike: tundeid, eluaset, toitu, muu hulgas ka pisikuid- batsille.

Täna hõõgub mu kaasa mõõdukas palavikus, kuum nagu vana reheahi, ise näost plass.