Kaugjuhtimine

Paarkümmend aastat tagasi õnnestus meil nagu tol ajal kombeks, läbi tutvuste ja õnneliku juhuse osta elu esimene puldiga telekas. Milline otsatu õndsus oli diivanil lösutades plõksida väheseid kanaleid, muuta heli tugevust ja panna telekas kinni / lülitada uuesti käima. Kasutasime juhust ja proovisime, kas meie teleka imeline kaugjuhtimine ühtib ka sõprade hiljuti soetatud defitsiitse teleriga. Hea või maotu nali, aga kanalivahetus toimis! Plõksisime paar korda akna tagant erinevaid pildikombinatsioone ja panime lõpuks teleka kinni.

“Kuidas siis telekas töötab?” uurisime sisse astudes, väliselt rahulikena, kuid sisemiselt naerust vääneldes. “Tjah, siiani töötas väga hästi, aga pisut enne tulekut hakkas järsku jupsima…,” seletas ilmselgelt segaduses sõber. Tema kimbatuses nägu oli nii naljakas, et pahvatasime end lõplikult reetes naerma. Rõõm, et teler korras, oli ilmselgelt kergenduseks ja me saime ausa ülestunnistuse peale oma patu andeks.

Kõnnin selle eellooga nagu kass ümber palava pudru. Hetkel on olukord, kus kõike nagu ei saa või ei tahagi kirjutada. Lihtsalt tunnen end viimasel ajal nagu pildikast, millel keegi oma suva ja tahtmise kohaselt kanaleid vahetab. Küsimata, huvi tundmata, mida mina sooviksin või tahaksin. Ja iga uue lülitusega harjumiseks – aklimatiseerumiseks antakse liiga vähe aega. Liiga palju sunnitud sahmerdamist, tõmblemist, kiirutamist. Tahad kõigile hea olla ja lõpuks ei ole keegi rahul. Niimoodi vaikselt ja tasapisi  inimesed vist segi lähevadki. Plusspoole pealt – töist rabamist on jäänud vaid paar nädalat, siis viskan rihmad masinalt maha ja hingan pisut vabamalt. Võtan näituseks ja lähen vahin Hilbal nädalakese pilvi…

Järsku peaks rohkem Rakvere lihakombinaadi tooteid sööma, et jõuda katkipekstud koodid parandada, tuhat palki metsast välja tuua, uus saun ehitada, põld ära künda, rehi peksta, uus kaev kaevata ning enne õhtut sellega maha saada?

* Päeva nali: Mida prükkar arvutis teeb? Sorib prügikastis (Recycle Bin). 😉