Häbi- häbi, püksis käbi – viimasest postitusest on möödas lausa kaks nädalat. Aeg on möödunud nagu Maa tekkimise Suurest Paugust esimeste elusolendite tekkimiseni – liiga pikk aeg, mille vältel on sündinud nii mõndagi, aga ei midagi globaalselt tähtsat. Tühi – tähi uudised ei ületanud seekord kuidagi kirjutamiseks uudisekünnist.
Of course, ma sain vahepeal taas aastakese vanemaks. Mingeid suuri pidustusi, lookas lauaga vastuvõtte ja teravaid elamusi ei toimunud, sest rõõmustada pole ju õieti millegi üle. Sellest hoolimata helises/ piiksus telefon hommikust hilisõhtuni – ma olin oma sõpradel- sugulastel meeles ja see pani heameelest saba liputama. Kui mujalt aja kulg teravalt vastu ei vaata, siis k a r j u b ta paar nädalat tagasi jäädvustatud klassi- ja õpetajate pildilt. Vaatasin seda ja konstanteerisin valehäbita, et üks ümar kakuke on end teiste kenade inimeste vahele veeretanud. Lahked voldid lõua all ja põskedel… Milo Venusele teeksin ma julgelt ära! See on selge põhjus, miks ma viimasel ajal digikate ja videokaamerate objektiivide haardeulatusest kauge kaarega mööda hiilin, ent mis ei takista mind külmkappi eirama ja hilja õhtul kurguni täis vohmima. Jah, tunnen end ihult ja hingelt ikka veel teismelisena, aga numbrid passis räägivad paraku muud.
Tegelikult jääb see eluaasta ajaloo annaalidesse kui üsna tegus: kaks töövihikut, kahe käe sõrmedest rohkem läbiviidud koolitusi, pooleldi valmis metoodiline materjal, peoga peale veel mitmet- setmet muud rahmeldamist.
Kahju, et seda ilusat päeva ei teinud veel kaunimaks vahtralehtede puhkemine. Ööbik laulis, kägu kukkus, toomingas oli õites, aga vahtralehed püsisid kangekaelselt paisunud pungades õiekobarate vahel.
Kogu talv olin ma peaaegu terve, aga eelmisel nädalal õnnestus kaskede mahlajooksu lõpetamise tähistamiseks keset oma nägu “kask” aktiivselt tilkuma panna. Kuuldavasti pidavat inimese organism sünnipäeva paiku enam haavatavam olema. Neljapäev öö vastu reedet kulges küljelt- küljele väherdamise tähe all. 90 º- ne pöördenurk võimaldas pisut aega läbi nina hingata, siis ummistus taas nina ja hingamise hõlbustamiseks tuli jälle keerata. Uni jäi hakituks, ometi marssisin hommikul punase nina, vesiste silmade ja väsinud olekuga nagu vankumatu tinasõdur kooli. Lapsed oleksid võinud keskmise suurusega revolutsiooni korraldada, ilmselt oleksin selle peale kohtlaselt naeratanud. Hõljusin tööl nagu laksu all olev narkar. Tänaseks on viimaste aastate harvade haige- olemise kõik tüüpilised komponendid täidetud: kurk punane-> tugev nohu ja umbes lõõrid -> haukuv- paukuv köha. Planeeritud töisest nädalavahetusest (seemned mulda, taimed kasvuhoonesse) sai hoopiski jätkuline Okasroosikese uni. Selline abitu nõrkus tegi väga vihaseks, oleksin uriseda ja kedagi hammustada tahtnud, aga kahjuks polnud sellekski jõudu. Nii ma lebasin- magasin- logelesingi kogu nädalavahetuse maha. Nüüd on vaja voosterdatud nädalavahetus tagasi teha.
Kolm nädalat veel ja ma astun sellelt hoogsalt tiirlevalt kiirusespiraalilt maha. Tõega.
Karukell, kurvameelsuse rohi 