Tõenäoliselt peaks iga hommikul kõikvõimalikke kõrgemaid võime (nii maiseid kui taevalikke) tänama, et töökoht on ning palk iga kuu viimaseks päevaks pangakontole tiksub, mitte vinguma ja virisema. Aga viimasel ajal on mingi seletamatu väsimus mind embusesse haaranud. Ilmselt on pikk külm talv organismist vitamiinid viimse raasuni kulutanud. Iga väiksemakski pingutuseks tuleb end sundida, veenda, motiveerida… Tahaks ja peakski tegelema tuhande asjaga, aga tunne on nagu oleks ketšupipudel, mis viimase põhjakaape saamiseks tagurpidi pandud, raputatud; vihun nagu tumm leilis, aga ikka kostab pigistamisel hale lörts ning kogu kasutegur on praktiliselt olematu.
Veel kümmekond aastat tagasi pani esimene kevadine soe rõõmsalt keksima, nüüd ei veaks isegi paarisrakend härgi mind kodust välja. Paraku on õpetaja ametis kevad kõige närvilisem ja kiirem aeg. Laste pilgud ja mõtted on otsekui magnetina õue kleebitud. Tuleb mõelda kõikvõimalikke trikke ja nippe, et neid kaasa mõtlema ja õppima meelitada.
Nädalavahetusel vedasin end Hilbale – viljapuude lõikamist ei andnud lihtsalt enam edasi lükata. Tundsin end nagu massimõrvar – kärpisin raske südamega noorte puude vesivõsusid, toksisin tujutult mutimullahunnikuid ja korjasin paar kärutäit lehise oksi. Huhh! Laiskus võib küll olla saatanast, aga armas Jumal kõrgel taevas nägi ja siiski halastas: pärast kolme tundi ponnistamist hakkas keeras ilma vihmale. Alguses tibas, siis hakkas päris korralikult sadama. Kaasa väsis mu näugumisest ja pööras lõpuks autonina kodu poole.
Mis veel? Eile alustasin väikest ristisõda, väikest avantüüri kirjastuse vastu. Esialgu tagasihoidlikult, pannes mängu kõik oma viisakad sotsiaalsed oskused ja kommunikatsioonivõimed, aga kui see ei mõju, siis mõned trumpkaardid on mul veel varrukas peidus. Ma saan aru, et raamatumüük on ju päris tugevalt vähenenud, aga selline ignoreerimine teeb harja punaseks. Tekib küsimus: mille kuradi pärast pean ma niisuguse jamaga tegelema?
Karukell, kurvameelsuse rohi 