Valgus tunneli lõpus

Praegu kuluks hädasti ära kuhugi vallamaja seinale ennasthävitavalt töökate inimeste eksponeerimiseks stahhaanovlaste autahvel. Ma vääriksin hetkel tõepoolest selle autahvli esipildiks ja auliikmeks olemist! Kolm nädalat järjest vindusin, ööd täis soleerivat karmi köha ja abtsindiks mõned õõnsad nuuskamised – rooskamised, igal hommikul oli voodiesine põrand täis valgeid pabertaskurätte nagu piinatud luuletajal kägardatud untsuläinud luulet. Niisamuti olid ööd täis painavaid unenägusid, hommikused ärkamised täis pühalikke lubadusi (Homme lähen tõepoolest arsti juurde!) ja automaatpiloodil tööle kulgemisi. Ma ei oodanud kestvaid ovatsioone ja ülistushüüdeid a´la küll sa oled alles tubli!, pealegi tean väga hästi, et lõpuks matavad meid siiski omaksed, mitte töökoht, aga kuidagi karjuvalt ebaõige tundus loobuda kolme päeva palgast, kui nagunii tuleb suurem osa tööst haigena kohe või paranenuna hiljem ise ära teha.  

Viimase punkti i- le pani kolmapäevane klassiekskursioon pealinna. Varahommikul ärgates tundsin, et palavik on kuskil skaala sündsa ja sündsusetu vahel, aga mõte, kuidas ootavate laste näod pikaks ja kurvaks muutuvad, sundisid mind igasugused mõtted pugeda voodisse ja olla tõsiselt haige, taanduma.  Häda äratab leidlikkuse ja meelekindluse: kaks palavikku alandavat tabletti ja kiire higistamine panid uskuma, et enesetunne polegi lootusetult halb. Ent tegelikult oli see Väga Suur Viga. Kui enne oli lihtsalt vilets, siis neljapäevast läks asi väga vastikuks.

Laupäeval sai Velvol lebavast- rögisevast naisest, pesemata nõudest ja seapesalaadsest elamisest küllalt ja ta helistas perearstile. Kena oleks mõelda, et ta kartis tõepoolest mu tervise pärast või hoopis keset batsillipesa elades iseenda tervise pärast. Tõenäoliselt sai talle küllalt öödest, kus kõrval magaja talle umbes iga kolme minuti pärast häälekalt kõrva köhis ja muid defineerimatuid häälitsusi tegi. Vajutasin lõpuks “I agree” nupule ja lasin end end valgetel kitlitel läbi vaadata, valgustada, kuulata ja pisut torkida ning sain teada, et kõigi tunnuste põhjal on väike kopsupõletik jooksujalul läbi põetud.

Nüüd toitun ma põhiasjalikult antibiootikumidest ja köhasiirupist.

Heh, loo lõppu sobivad Colas Breugnon´i sõnad: “Mida kibe on tunda, sellest pärast on magus vesta.”

Kaugjuhtimine

Paarkümmend aastat tagasi õnnestus meil nagu tol ajal kombeks, läbi tutvuste ja õnneliku juhuse osta elu esimene puldiga telekas. Milline otsatu õndsus oli diivanil lösutades plõksida väheseid kanaleid, muuta heli tugevust ja panna telekas kinni / lülitada uuesti käima. Kasutasime juhust ja proovisime, kas meie teleka imeline kaugjuhtimine ühtib ka sõprade hiljuti soetatud defitsiitse teleriga. Hea või maotu nali, aga kanalivahetus toimis! Plõksisime paar korda akna tagant erinevaid pildikombinatsioone ja panime lõpuks teleka kinni.

“Kuidas siis telekas töötab?” uurisime sisse astudes, väliselt rahulikena, kuid sisemiselt naerust vääneldes. “Tjah, siiani töötas väga hästi, aga pisut enne tulekut hakkas järsku jupsima…,” seletas ilmselgelt segaduses sõber. Tema kimbatuses nägu oli nii naljakas, et pahvatasime end lõplikult reetes naerma. Rõõm, et teler korras, oli ilmselgelt kergenduseks ja me saime ausa ülestunnistuse peale oma patu andeks.

Kõnnin selle eellooga nagu kass ümber palava pudru. Hetkel on olukord, kus kõike nagu ei saa või ei tahagi kirjutada. Lihtsalt tunnen end viimasel ajal nagu pildikast, millel keegi oma suva ja tahtmise kohaselt kanaleid vahetab. Küsimata, huvi tundmata, mida mina sooviksin või tahaksin. Ja iga uue lülitusega harjumiseks – aklimatiseerumiseks antakse liiga vähe aega. Liiga palju sunnitud sahmerdamist, tõmblemist, kiirutamist. Tahad kõigile hea olla ja lõpuks ei ole keegi rahul. Niimoodi vaikselt ja tasapisi  inimesed vist segi lähevadki. Plusspoole pealt – töist rabamist on jäänud vaid paar nädalat, siis viskan rihmad masinalt maha ja hingan pisut vabamalt. Võtan näituseks ja lähen vahin Hilbal nädalakese pilvi…

Järsku peaks rohkem Rakvere lihakombinaadi tooteid sööma, et jõuda katkipekstud koodid parandada, tuhat palki metsast välja tuua, uus saun ehitada, põld ära künda, rehi peksta, uus kaev kaevata ning enne õhtut sellega maha saada?

* Päeva nali: Mida prükkar arvutis teeb? Sorib prügikastis (Recycle Bin). 😉

In memoriam

Millalgi täna öösel lakkas tuksumast ühe üsna inetu, aga pallimängus, näitlemismeisterlikkuses ja pugemises ürgandeka truu peni süda. Ta läks, et ringi lipata, haukuda ja saba liputada juba tervema ja kergema kehaga. Ja nagu ikka erinevate kurbade lahkumiste puhul vaevavad mind tüüpilised tagantjärele rõhuvad süümepiinad: oleks võinud käia tihedamalt teda patsutamas, paitamas, temaga mängimas või lihtsalt vahel üksikule hingele seltsiks.

Ma olen päris kindel, et nüüdseks on ta kuskil hele- helesinisel pilvel, seltsiks kaunid ja veel kaunimad vallatud koerapreilid, ta on jõudnud teha mitu eufoorilist rõõmutantsu, kohtudes mu ämmaga, keda ta pole nüüd juba peaaegu kolm aastat näinud ning liputab meile alla vaadates lustlikult saba, olles südamest õnnelik oma valudest- vaevadest vabanemise üle.

Täna lõi välku ja müristas. Ma tean, et Snoopy saatis sellega kõigile nukrutsejatele lohutava teate, et temaga on praeguseks kõik kõige paremas korras.

A good dog never dies
he always stays
he walks beside you
on crisp autumn days
when frost is on the fields
and winter’s drawing near
his head is within our hand
in his old way.

(Mary Carolyn Davies – kohandatud Snoopy´le)

Tõrvatilgad meepotis

Häbi- häbi, püksis käbi – viimasest postitusest on möödas lausa kaks nädalat. Aeg on möödunud nagu Maa tekkimise Suurest Paugust esimeste elusolendite tekkimiseni – liiga pikk aeg, mille vältel on sündinud nii mõndagi, aga ei midagi globaalselt tähtsat. Tühi – tähi uudised ei ületanud seekord kuidagi kirjutamiseks uudisekünnist.

Of course, ma sain vahepeal taas aastakese vanemaks. Mingeid suuri pidustusi, lookas lauaga vastuvõtte ja teravaid elamusi ei toimunud, sest rõõmustada pole ju õieti millegi üle. Sellest hoolimata helises/ piiksus telefon hommikust hilisõhtuni – ma olin oma sõpradel- sugulastel meeles ja see pani heameelest saba liputama. Kui mujalt aja kulg teravalt vastu ei vaata, siis   k a r j u b ta paar nädalat tagasi jäädvustatud klassi- ja õpetajate pildilt. Vaatasin seda ja konstanteerisin valehäbita, et üks ümar kakuke on end teiste kenade inimeste vahele veeretanud. Lahked voldid lõua all ja põskedel… Milo Venusele teeksin ma julgelt ära! See on selge põhjus, miks ma viimasel ajal digikate ja videokaamerate objektiivide haardeulatusest kauge kaarega mööda hiilin, ent mis ei takista mind külmkappi eirama ja hilja õhtul kurguni täis vohmima. Jah, tunnen end ihult ja hingelt ikka veel teismelisena, aga numbrid passis räägivad paraku muud.

Tegelikult jääb see eluaasta ajaloo annaalidesse kui üsna tegus: kaks töövihikut, kahe käe sõrmedest rohkem läbiviidud koolitusi, pooleldi valmis metoodiline materjal, peoga peale veel mitmet- setmet muud rahmeldamist.

Kahju, et seda ilusat päeva ei teinud veel kaunimaks vahtralehtede puhkemine. Ööbik laulis, kägu kukkus, toomingas oli õites, aga vahtralehed püsisid kangekaelselt paisunud pungades õiekobarate vahel.

Kogu talv olin ma peaaegu terve, aga eelmisel nädalal õnnestus kaskede mahlajooksu lõpetamise tähistamiseks keset oma nägu “kask” aktiivselt tilkuma panna. Kuuldavasti pidavat inimese organism sünnipäeva paiku enam haavatavam olema. Neljapäev öö vastu reedet kulges küljelt- küljele väherdamise tähe all. 90 º- ne pöördenurk võimaldas pisut aega läbi nina hingata, siis ummistus taas nina ja hingamise hõlbustamiseks tuli jälle keerata. Uni jäi hakituks, ometi marssisin hommikul punase nina, vesiste silmade ja väsinud olekuga nagu vankumatu tinasõdur kooli. Lapsed oleksid võinud keskmise suurusega revolutsiooni korraldada, ilmselt oleksin selle peale kohtlaselt naeratanud. Hõljusin tööl nagu laksu all olev narkar. Tänaseks on viimaste aastate harvade haige- olemise kõik tüüpilised komponendid täidetud: kurk punane-> tugev nohu ja umbes lõõrid -> haukuv- paukuv köha. Planeeritud töisest nädalavahetusest (seemned mulda, taimed kasvuhoonesse) sai hoopiski jätkuline Okasroosikese uni. Selline abitu nõrkus tegi väga vihaseks, oleksin uriseda ja kedagi hammustada tahtnud, aga kahjuks polnud sellekski jõudu. Nii ma lebasin- magasin- logelesingi kogu nädalavahetuse maha. Nüüd on vaja voosterdatud nädalavahetus tagasi teha.

Kolm nädalat veel ja ma astun sellelt hoogsalt tiirlevalt kiirusespiraalilt maha. Tõega.

Kevadikaldus

Tõenäoliselt peaks iga hommikul kõikvõimalikke kõrgemaid võime (nii maiseid kui taevalikke) tänama, et töökoht on ning palk iga kuu viimaseks päevaks pangakontole tiksub, mitte vinguma ja virisema. Aga viimasel ajal on mingi seletamatu väsimus mind embusesse haaranud. Ilmselt on pikk külm talv organismist vitamiinid viimse raasuni kulutanud. Iga väiksemakski pingutuseks tuleb end sundida, veenda, motiveerida…  Tahaks ja peakski tegelema tuhande asjaga, aga tunne on nagu oleks ketšupipudel, mis viimase põhjakaape saamiseks tagurpidi pandud, raputatud; vihun nagu tumm leilis, aga ikka kostab pigistamisel hale lörts ning kogu kasutegur on praktiliselt olematu.

Veel kümmekond aastat tagasi pani esimene kevadine soe rõõmsalt keksima, nüüd ei veaks isegi paarisrakend härgi mind kodust välja. Paraku on õpetaja ametis kevad kõige närvilisem ja kiirem aeg.  Laste pilgud ja mõtted on otsekui magnetina õue kleebitud. Tuleb mõelda kõikvõimalikke trikke ja nippe, et neid kaasa mõtlema ja õppima meelitada.

Nädalavahetusel vedasin end Hilbale – viljapuude lõikamist ei andnud lihtsalt enam edasi lükata. Tundsin end nagu massimõrvar – kärpisin raske südamega noorte puude vesivõsusid, toksisin tujutult mutimullahunnikuid  ja korjasin paar kärutäit lehise oksi. Huhh! Laiskus võib küll olla saatanast, aga armas Jumal kõrgel taevas nägi ja siiski halastas: pärast kolme tundi ponnistamist hakkas keeras ilma vihmale. Alguses tibas, siis hakkas päris korralikult sadama. Kaasa väsis mu näugumisest ja pööras lõpuks autonina kodu poole.

Mis veel? Eile alustasin väikest ristisõda, väikest avantüüri kirjastuse vastu. Esialgu tagasihoidlikult, pannes mängu kõik oma viisakad sotsiaalsed oskused ja kommunikatsioonivõimed, aga kui see ei mõju, siis mõned trumpkaardid on mul veel varrukas peidus. Ma saan aru, et raamatumüük on ju päris tugevalt vähenenud, aga selline ignoreerimine teeb harja punaseks. Tekib küsimus: mille kuradi pärast pean ma niisuguse jamaga tegelema?