Tere tulemast!

Lahtiste uste (või õigemini avatud seinte) päevad on alanud. Kõik uksed koos piitadega on maha võetud, tarvitseb vaid korteriuksest välja astuda, kui kevadine loodus vaatab ning hingab oma värskuses otse vastu. Tasub õuest koridori pilk heita, kui üks osa mu üüratust jalatsikollektsioonist avaneb igale soovijale. Soovite uusi jalatseid? Pole probleemi, palun väga! Kingariiul on me pere erinevaid kingi, kummikuid, botaseid ja saapaid täis. Numbrivalik on küll pisut kasin, selline keskmise missi mõõtu. Proovimise mugavuse huvides võib istuda naabrimehe jalatsikapile.

Ah- jaa, veel meeldetuletuseks: abistav sinine kingalusikas on ninapidi rohelises kummikus.

Maailmal vaja on sinunimelist

Maailmas palju su tarvis uut on ja imelist.

Maailmas väga on tarvis last sinunimelist.

Kiirelt kasvad ja harjuda püüad iga maailma imega.

Elu ise sind endasse hüüab uue ILUSA NIMEGA…

Eelmisel nädalal sain tuleva õppeaasta 1. klassi õpilaste nimekirja. Nii palju ilusaid eesnimesid! See pani mõtlema, kuidas palju, väga palju aastaid tagasi üks toona v e e l pisike vastsündinud piiga endale nime sai.

Mul on alles õhevil, uhke ja ilmselt väga õnneliku isa kiri emale sünnitusmajja, milles ta varmalt peaaegu 48- aastat tagasi raporteeris: “… mis see loeb, et tüdruk, olen ikkagi väga rõõmus” (järelikult oodati siiski poissi) ning oli isegi õnneeufoorias nõus ämma soovitusel veel nimetule kodanikule Ene nimeks panema. Emale meeldinuks tütrele nimeks panna Epp, aga kuna varem oli üksmeelselt kokku lepitud, et poisile paneb nime ema, tüdrukule isa, siis kriipsutati Epp  nimekandidaatide hulgast maha. Ämma ehk siis minu vanaema pakutud nimevarianti tabas sama saatus – ühest Enest perekonnanime lõpus oli rohkem kui küll.

Kuldsetel kuuekümnendail olid popid nimed: Anneli, Tiina, Aime, Aili, Külli, Helle. Aga minu isa eelistas erilisemat ja vähem kasutuses olevat nime.

Isa oli käinud kinos vaatamas hingematvalt kaunist rohkete romantikakomponentidega rootsi filmi (“Kirju liblika suvi”, “Ühe liblika suvi” või midagi muud sellist – guugeldades ma vastet paraku ei leidnud) ja tahtis kogu südamest, et tema esmasündinu saaks peategelase auks nimeks Sibylle. Ilmselt lootis ta, et sellise nimega tütrest saab peategelase eeskujul kaunis, helesinises siidkleidis, rohkem hõljuv kui astuv blondide pikkade juustega hunnitu kaunitar (igatahes mitte mingi masajalgne brünett). Ma pole kindel, et toonane nõukogude perekonnaseisuamet oleks y- tähte nimes üleüldse aksepteerinud. Paraku ei saagi ma  seda kunagi teada, sest hoolimata kokkuleppest teadustas ema kategooriliselt, et Sibi- Illet või Illi- Kuku Sibit tema lapsest kunagi ei saa. Seega tõmmati ka see nimi maha. Hulgateooria Venni diagrammi joonistatuna jõuti ühisosale nime Sigrid osas. Olgu öeldud, et viis aastat hiljem sai sama, toona suhteliselt haruldase nime isa tädipoja tütar.

Ma olen oma nimega üldiselt rahul. Nimekaime tutvusringkonnas pole, aga Norras surnuaedades jalutades tundus, et see nimi on Skandinaavias läbi aegade suhteliselt populaarne (nt Sigrid Undset).

Meie suguvõsa vanemad tütred on omamoodi ära kaetatud. Juba viis põlve on pere vanim tütar sünnitanud kaks tütart, ilma eranditeta. Olles sugupuud uurides selle pisut ehmatava avastuse teinud, polnudki ma tütarde sündides väga üllatunud.

Ma olen alatu kadestanud neid, kes väidavad, et “laps lihtsalt oli selle nime nägu”. Minu lapsed olid sündides armsad klaari näoga titad, aga mingit nime ma nende näost küll kahjuks välja lugeda ei suutnud.

Suurt vaagimist- kaalumist nagu polnudki. Neil aegadel olid liitnimed ametlikult keelatud. Sandrale oleksin ma nimeks pannud Mirjam või Marii, aga Velvo valik jäi peale (valida siiski sain: Sandra versus Evelin). Üks hõimlane küll väitis, et sellise nimega last hakatakse Sandiks kutsuma, aga ütelge, kas on üldse nime, millest ei annaks midagi ebameeldivat tuletada? Laura tuli kuidagi loomuliku jätkuna (Laura versus Leila) – naiselik nimi, ilusa kõlaga ja kuidagi ajatu. Tundub, et ma tegin hea valiku, sest tüdrukud on ise rahul ning need nimed on tänini populaarsete nimede top- tabelis. Mulle ei meeldi nimed, mis lapsele sobivad, aga vanainimesele ei passi.  Killu, Lille, Merili, Kessu – armsad nimed, aga katsu kujutleda nii kutsumas kortsus palge ja kepiga käivat umbes kaheksakümmne kuue aastast memme?

Jah, eks lapsevanemate jaoks kõige olulisem nime juures on selle meeldivus neile endile, mis on ka päris loomulik. Tänapäeval on vist lapsele mõtekas panna nimi, mida ka laias maailmas lugeda- kirjutada- hääldada osataks. Seega vähem täpitähti ja veidraid hääldus- ja tõlkevariante pakkuvaid nimesid. Ent aeg- ajalt tuleb ette väga kummaliste nimedega lapsi. Ei oska hääldada ja kirjutama õppimiseks oleks vaja paaripäevast drilli. Mida ikkagi arvata eenimedest Gventin Riinus, Carola Trixibell, Airon Kindlus, Kerbel või Ceitlinitty?

Hirmudest ja ootustest

Paar kuud ei liikunud maja remont millimeetritki edasi. Nüüd võttis tööjärg taas kiiremad tuurid, maja ümbrus on taas askeldavaid punastes tunkedes erinevas vanuses töömehi täis, aga me kodu näeb välja jätkuvalt jube –  nagu oleks läheduses Afganistani enesetapjaist terroristid tegutsenud. Iga trepikoja ees olevad püstakud on juureni maha lammutatud.  Maja on nagu vanur, kel vanad hambad on välja tõmmatud ja uusi pole veel asemele pandud. Avanev pilt pole tõepoolest just parimate killast.

Ma olen korduvalt kirjutanud oma viimase paari aasta aja sõidufoobiast. Tundub, et selle mahakriipsutamiseks oleks vaja profesionaalset terapeuti. Kuna ma sõidan nii vähe kui võimalik, ei ole hirm kuhugi kadunud, pigem kogub viiendal käigul tuure. Õnneks pole head inimesed maailmast lõppenud! Viimasele Võru koolitusele viis mind Hele, homse kursusele sõit pani mind unetuna vähkrema, aga keegi seal üleval ikka valvab mu üle, sest saatusel oli seegi kord tagavaraks kaart: sõita tuleb vaid Krüüdneri, sealt edasi annan sohvrimütsi Evelynile.

Novott. Aga kevad muudkui edeneb. Olen kindel, kui maja ees olev peenra juures käpuli passida võiks oma silmaga näha nartsisside ja püvilillede sirgumist. Aknalaual elav orhidee on kevade nii südamesse võtnud, et ähvardab lähiajal avada lausa 13 õit. Mitu päeva vahtisin taevasse, aga isegi mu hea fantaasia ei tuvastanud mingeid märke emakese Maa kõhugaasidest tingitud hiiglaslikest tuhapilvedest.

Üldiselt liigub elu sissesõidetud rööbastes.  Kokkuvõttes ei ole elu ikkagi igav ja üksluine, sest alati on võimalus valida, kas lesida vasakul või paremal küljel…

Südameasjad

Kardetud kevadisest üleujutusest pole jälgegi. Lumi taandus kuidagi märkamatult. Pärast pikka külma talve toimub pisuke aklimatiseerumine. Ainult igakevadine väsimus on nagu suur tinane puudane pomm kukil. Millegipärast tunnen end  pallina, mille peaaegu olematust august tasase, aga järjekindla visinaga õhk välja immitseb.

Põhjuseid võib olla mitmeid. Võib- olla olen maha käinud sellepärast, et viimased poolteist nädalat on uni olnud heitlik, korduvate ärkamistega. Kaasa ägas ja oigas öösel. Pika pinnimise peale selgus, et ta tunneb vasakul pool rinnaku piirkonnas juba pikemat aega tuima valu. Küll mehed on ikka kummalised! Juba 37,1 kraadise palavikuga nad vaat, et surevad, kraadivad end kaks korda tunni jooksul, otsekui aitaks kraadiklaas palaviku alandada ning tahavad, et sa nende kätt hoiaks, aga valu südame piirkonnas riskivanuses ei pane neid karvavõrdki muretsema. Üleeile hommikul esitasin bravuurika ultimaatumi: marss perearsti juurde või muidu…! Leige: “Hea küll, eks ma helista,” rahustas mind mõnevõrra. Aga mehe sõna ega kevadist ilma tasu väga tõsiselt võtta. Appi tuli juhus või müstiline mõttejõud. Perearst helistas ise mu kaasale  küttepuude asjus. Eks mehepoolik siis nimetas probleemi ja sai ka saatekirja analüüsideks- südamefilmiks. Õnneks oli südamega kõik korras; valu põhjuseks on  äge põletik roietevahelistes lihastes. Testamendi tegemine langeb seega, taevale tänu,  ära. 😉

Nädalavahetusel käis laps Sandra kodus. Vannitoas kohutas teda hiir, kelle ta sõna otseses mõttes surnuks kiljus- karjus. Väike hiireke sai tõenäoliselt südameinfarkti ja kiiremgi veterinaar poleks suutnud teda kunstliku hingamise ning südamemassaaži abil vististi enam elule turgutada.

Auto südametöö on hoolimata praktiliselt olematust füüsilisest koormusest normis. Eile sai ta ka lõpuks kepsakad suvekingad jalga.  Miski mu südames nõksatas taas, kui kurblik Jakobson vahetas peremeest. Millal küll saabub aeg, kui iga krooni välja andes ei pea ohkama?

Ent me Hilba virk kask turgutab vaimu (ja ehk südantki) – juba üheksa liitrit maitsvat kasemahla on tänaseks ära joodud.

Rütminihked

Küllap kõik on kümme korda lapsepõlves kuulnud tarkust, et hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga ning õhtusöök anna vaenlasele. Mu magu on sügava vaimupimedusega vaevatud, ei tema tea vanasõnadest vähimatki. Hommikul ei sunni teda sööma ka kuninglikult hõrgud palad – igasugune toit tundub suus kui saepuru ning paneb iiveldama. Lõunaks on kõht juba mõõdukalt tühi, nii et sõbrale olen ma nõus lõunasöögist loovutama… õige väikese osakese. Ent õhtul, siis kui külmkapist peaks kauge kaarega ringi käima, haarab mind Leningradi blokaadi taoline näljahäda, kõht koriseb ja sülg nõriseb. Ei aita iseenese oskuslik veenmine ja saledama iseenese piltide riputamine külmkapile, pöörast nälga ei hirmuta ka mõttega, et kaugel see suvigi enam. Mõistus ütleb, et mingit bikiinivormi pole ega ilmselt ka tule. Mõistus ütleb ei, aga jalad, käed ja suu karjuvad vastu jaa. Ning kuna häälekaid karjujaid on ülekaalukalt rohkem ja kehas kehtib demokraatia, siis vähemus allub enamusele. Jalad viivad teadagi kuhu, käed teevad teadagi mida, hing vaevab, aga suu liigub.

Tegelikult on sellele üks tõhus ravi. Tarvitseb mul minna mõne suure kaubamaja riidekabiini sulnilt sinakasse valgusesse suvalist riideeset proovima ning end üheaegselt kolmest küljest peegeldada, kui söögiisu kaob hopsti! mitmeks- setmeks päevaks. Läheb päris tükk aega, alles siis hakkab söögihimu tasahilju tagasi immitsema. Aga kuni pole raha riietele raiskamiseks, läheduses asuvaid kaubanduskeskusi ja Lumivalgekese muinasjutu kurja võõrasema tõtt rääkivat peeglit, on lahing juba eos lootusetult kaotatud.

Aeglane, aga õiglane

Vahelduseks hurraa! postitusele tõstis minus täna pead taas väike perfektsionist. Meie remonditöödes maja näeb välja nagu asotsiaalide kodu või sõjas pommi saanud hoone: oksad, praht, ehitusjäägid ümber maja, asfalt liivane, porine, siin- seal makrofleksitükid laiali. Ma tean väga hästi, et igasuguse remondiga kaasneb suurem või väiksem kaos ning see tuleb lihtsalt ilusama tuleviku ja kaunima kodu pärast välja kannatada, aga kevade saabudes on seda kaootilist korratust suhteliselt raske taluda.

Tegelikult tahtsin ma ühel filosoofilisel probleemil peatuda.  Iseenda ja teiste käitumisest arusaamine pakub mulle jätkuvalt huvi.

Aastaid tagasi harjutasime lastega üht tantsu. Tüdrukuid oli tunduvalt rohkem kui esinemisriideid. Nii tuligi teha mingi valik: kes paremini tantsib, saab esinema. Üks väljajäänud pisike piiga nuttis silmad punaseks ja ta ema käis paar nädalat kangekaelselt silmsidet vältides must mööda. Ei saanud ma sel hetkel aru, kuivõrd õnnetud nad olid. Aga olukord ja arusaam jõudsid minuni hiljem, kui mu oma laps samasuguse valiku tulemusel välja prakeeriti. Korraga tabas mind hele  sihtotstarbeline laks – karistus oligi käes! 

Inimesed on juba ekslikeks loodud. Me ei ole kunagi rahul sellega, mis meil on ja kui me selle kaotame, hakkame seda igatsema. Me tahame kõike ja saame vähe. Me komistame ja kukume, ütleme aeg- ajalt valel ajal valesid asju, toimetame ja tegutseme valedel eesmärkidel. Paraku ei saa keegi sündides kaasa õige käitumise reegliraamatut. Kellelegi pole inimlikud eksimised võõrad. Karistus tuleb, vahel palju hiljem, ent kui ta lõpuks täie tõsidusega kaela sajab, on võimalus endalt küsida miks, sellest õppida ja järgmistel kordadel targem olla. Errare humanum est stultum est in errore persverare ehk siis eksimine on inimlik, kuid loll on jääda eksimuse juurde. Nii et hea kui ka halb – kõik on millekski vajalik. Sellest arusaamine võtab aega ja pole alati kõige kergem. Ma olen pärast järjekordset lööki “allapoole vööd” olnud valust käpuli, kurb ja õnnetu, mõistmata, miks inimestel ei kõnni keelatud alal üle muru, aga üle inimeste teevad seda hoolimatult ja kõvasti trampides. Aga mitte kunagi, ei iial pole ma ihanud kättemaksu. Olen kasvanud ateistlikus vaimus, aga järjest enam usun, et kuskil on keegi, kes valvab, et igaüks pikas perspektiivis teenitud palga saaks. Kas see on karistus? Jumalik õiglus? Ettemääratus? Saatus või karma?

Miks ma sellest kirjutan? Viimasel ajal on mind ümbritsevate isekate ja halbade inimestega juhtunud segaseid asju. Võiksin jalalt- jalale rõõmust keksida ja kahjurõõmu tunda, et näe, ülekohus ei püsi kotiski ja igal oinal on oma mihklipäev, aga nii veider kui see ka pole – mul on neist siiralt kahju. Manipuleerisite, olite õelad, aga et nüüd lausa nii…  Tõrvatilgaks potis on seegi, et tunnen end lausa halvasti – otsekui oleksin ise nende viltuvedamises süüdi. Targaks võiks ka ilma kannatamata saada.

Aga lõpuks on kevad käes! Kevadet on tunda tuule järgi värskelt lõhnavast pesust ja peenral turritavatest lumikellukestest… Aga see tähendab ka, et blogielule jääb vähem aega, sest see hakkab päriselu segama. Interneti- ja blogisõltuvus on hakanud pöördumatult silmadele mõjuma.

Tähelepanutest

 

Sandra pani mu tähelepanu täna proovile.

Jah, proovi siis ära arvata,

* kes neist on pildil unine?

* millised neist on kaksikud poisid?

* millised neist on kaksikud tüdrukud?

* mitu naist on pildil?

* kes neist on õpetaja?

Ma ei tea, kas ma olen pooletoobliline, aga kas Pekingi olümpiamängud (Beijing 2008)  pole mitte juba läbi? 😉