Vaheaeg läks kui nuusates! Rallisin koolituste deviisi all mööda Eestimaad ringi: palju toredaid kohtumisi, bussis/ autos läbitud kilomeetreid, õhtuks mõnus väsimus, suuhinged roostes ning varbad sissepoole nagu mööda pika maa sibanud usinal lülijalgsel. Kui lisada väike energiasüst mu kõhnale pangakontole ja rahulolutunne, siis vinguviiuli mängimiseks nagu põhjust pole.
Nüüd on kell keeratud ja selle tulemusena õhtudki valgemad. Lumi sulab ja kuskilt katuse äärelt kostub monotoonne sulamisheli, ikka tilk!, tilk!, tilk! Tunnen end enne magamajäämist nagu Gulagi arhipelaagi vang piinakambris. Lausa painaja. Juba tekib kinnisidee ronida nagu ämblikmees üles ja auguke plastiliiniga kinni toppida. Parim isolatsioon piinava tilkumise vastu on end kõrvuni teki sisse kerra tõmmata nagu rullbiskviit.
Viimane veerand kulgeb täis energiat ja optimismi vabariiklikuks tasemetööks valmistumise tähe all. Lapsed teevad tunni alguses haledad näod ja panevad ette, et näe, soe ilm, võiksime hoopis koos õue minna. Hö-höö, kes meist tasemetööd kirjutama peab, mina või teie? Nädalavahetusel toksisin õpiku 1. osa kokkuvõtet ja kordamisküsimusi, nüüd siis lihtsalt jalutame? Tunni keskel hakkab südametunnistus koputama: järsku olekski värskes õhus korrata tulemuslikum? Ja siis lõhkeb küsimusele: Kuidas nimetatakse maad ümbritsevat vesikesta? keskmise suurusega pomm: Kogu maad ümbritsevat vesikesta nimetatakse… ee.. hüpotenuusiks! Ei, seni kui loodusõpetuses leidub koht hüpotenuusile, kustub mu ind ning igasugused lahked jalutamised ja õuetunnid jäävad edaspidiseks.
Vähene, mis konstantsena püsib, on erinevatesse postkastidesse (reaalne ja virtuaalne) maanduvad arved. Alles sai autokindlustust uuendatud, juba jälle uus arve maksta. Mõned arved sisaldavad sulaselgeid ähvardusi viiviste näol. Aga kirjastuselt ei tiksu arvele midagi, hoolimata kirjalikest kokkulepetest. Ja ma pole kahjuks väga räuskaja- tüüp. Aga arved pole ainsad, mis sisemise baromeetri rõhku tõstavad.
Pesu kuivama pannes märkan järjest sagedamini seal pesitsevaid pisikesi haavliauke. Eks neid ole ennegi siginenud, aga siis võtsin asja muretumalt. Üks lina, köögikäterätik, puuvillane öösärk või t- särk ees või taga! Ostame uue, vahetame vigased välja! Nüüd panevad need tillukesed täpid otsaesist kibrutama ja kurja vanduma. Tuleb meelde, kuidas vanaema aastaid pesu pesi. Trr- trr- trr pesu nühkides piki lainelist pesulauda, vahepeal majapidamisseepi peale ja jälle trr- trr- trr… Linad püsisid karged ja tugevad aastakümneid, vanaema käed olid pärast pesupäeva roosad ja pehmed. Nüüd osta valge pesu jaoks mõeldud pulbrit või värvilisele mõeldud varianti, pesu kulub ja vanub ühtemoodi kiiresti. Kas Suur Söödik elutseb pesupulbris või on hoopis süüdi pesumasin? Mis aitaks? Boikott pesumasinale ja -pulbritele ning pesulaud ja majapidamisseep taas pjedestaalile?
Seni, kuna kodus ei tegutse moepolitsei, saab mõne armsa (ja augulise) pesueseme veel viledamaks kanda.
Hmm, peavaludega on nagu karkakramängus: valutab, ei valuta, valutab, ei valuta…
Kevadpäike paneb silmi kissitama. Lindude eurovisioon on stardi saanud. Täna oli väljas juba 12 soojapügalat. See annab märku, et kevadkingad tuleb talvekõõmast puhtaks poleerida – sellise sulamise ja soojaga võib neid varsti- varsti vaja minna.
Karukell, kurvameelsuse rohi 