Kevadvingats finantsrindelt

Tundub, et see lumekuhjade vaheline kreeka-rooma maadlus saab kohe- kohe otsa. Mitmendat päeva sulatab, termomeetri punane niidike on ebaharilikult pikuke. Lumi sulab ja vesi vulab.

Aga üks, kus kevadet ei ole paista, on majandusseis. Pere rahakoti likviidsus on saanud mõned ootamatud nipsud.

Meil on elektri maksmine aasta prognoos- ja graafikuarve põhjal. Kolm sügiskuud saime kirja nagu oleksime ette maksnud ja summat maha ei võeta. See uudis pani näo rõõmsalt särama ja olematut habet sasima, sest kellel ikka raha säästmisest kahju oleks. Aga märtsi alguses potsatas postkasti EE rohkem 1600- kroonine arve. Kust see ületarbimine siis nüüd tuli? Helistasin sisemiselt raevunult infotelefonile. Viimasel ajal kurdetakse, et teenindajad on ülbed ja üleolevad. Minu kõnele vastanud naisisikule võiks küll Aasta Viisakaima Teenindaja auraha anda. Ta selgitas alandlikult ja arusaadavalt, kuidas vahe tekkis, palus analüüsida meie muutusi kahe aasta elektritarbimises.  Jah, kui järele mõelda, siis oli eelmisel aastavahetusel kahe Aafrikas- Aasias vedeletud nädala jooksul energiatarbimine ümmarguselt paar kilovatti. Sel aastavahetusel huugas praeahi, hõõgus pliit, sahises boiler ning kui sellele lisada veel täistuuridel töötavad telekad, arvutid ning kaks nädalat ööpäevast 24 h vilkuvad kuusetuled, siis on arvesti näit kõigiti mõistetav. Arvestatava lisalaksu andsid ka keskkütte tasakaalustamiseks ja remonditöödeks külmade radikate/ iseenese ärajäätumise vastu võitlemine soojapuhuriga, umbes kaks nädalat jutti. Ja siis teenindaja tagasihoidlik- vabandav palve: “Oleks kena, kui te ebameeldivate näiduvahede vältimiseks iga kolme kuu tagant teatate arvesti näidu.” Kõne lõppedes naeratasin telefonitorru vabandavalt, tõmbasin saba jalge vahele, tänasin teenindajat ja soovisin head päeva jätku.

Mobiilifirmaga olen sõlminud kõnepaketi – mul tuleb, tahan või mitte, antud summa eest rääkida, raha võetakse rääkimatagi ikka maha. Aasta lõpus potsatas postkasti tavapärasest määratult suurem arve. Helistada ja möirata pole vaja. Arvelt saab väikese ajupotsentsiaaliga inimenegi aru, et olen eelmistel kuudel vähem rääkinud, maha on võetud räägitud summa ja nüüd on tehtud mitme kuu tasaarvestus. Hei, miks te igakuiselt raha lubatud suuruses maha ei võta ja kliendivaenulikult summat kasvatate? Säh, sulle arusaamise intelligentsi! Süüdistada pole kedagi – arved saadetakse vaatamiseks ja vaagimiseks, mitte joonelt prügikasti pistmiseks. Otsekorraldus on otsekorraldus on otsekorraldus.

Nädalapäevad tagasi teatasin oma laenuhaldurile, et soovin kolme kuu pärast auto liisingult välja osata. Kaskoliising on seisva auto kohta kõri rahakotti nööriv. “Aga me esitame teile väiksema kaskopakkumise,” pakkus haldur lahkelt. Hetkeks olin sõnatu. Kuula ja imesta! Aga miks mu pank, mida ma olen teeninud/ usaldanud/ austanud mulle seda pakkumist ise teha ei võinud? Et vaadake, teie auto hind on vähenenud, nüüd on võimalus ka Kaskokindlustust vähendada? Ma oleks pärast seda olnud panga veel tulihingelisem ja lojaalsem klient.

Sateliiditeenuse firma saatis mu meilipostkasti pika, vastamiseks aeganõudva – analüüsiva küsimustiku, lubades vastuste eest kuu aega tasuta teenust. Kuu arve tuli nagu ta ikka tulnud on, sama summa nagu mullu ja muiste. Ahah! Väga armas! Kas see on karistus ausa ja kriitilise tagasiside eest?

Urr! Täna sai vist voodist tõustud vasaku jalaga. Samas – meie igapäevane elu on nii stressirohke, kohustustest ja vastutustest koormatud, et selliseid üllatusi ei tahaks. Lihtsalt selline solgutamine solgib igasuguse pere eelarve planeerimise. Samas pole süüdistada kedagi. Jääb Lugupeetud Lemmikpoliitiku ütlus: seis on sitt, ja loota, et see sitt on parema tuleviku sõnnik.

Kus elu looduslik ja päiksepaistega…

Inimesed on läbi aegade ennustanud: milline koht tuleb Eurovisioonilt, mitu medalit saadakse olümpialt, majandusanalüütikud ennustavad majanduskasvu või -langust, selgeltnägijad abivajajaile elu kulgu.

Ma olen erinevate meediumite suhtes olnud 2/3 teadlikust elust suhteliselt skeptiline. Kohvipaksult tuleviku lugemine ei ole minu teema.

1979. aastal kohtusin esimest korda mustlasega.  Keskealine lühikest kasvu mustlanna võttis meid kaubamaja taguses parklas sõbrannaga rajalt maha ja pakkus: 1) võimalust osta kuulsa Marlboro suitsupaki sildiga sviiter; 2) võimalust tulevikku ennustada. Mustlastel on kindel käitumismudel ja skeem ning nad on ilmselt küllalt head inimestetundjad. Esimesi kuid linnas – küllap plinkis see “esimest korda üksi koplis” ilme kaugelt vastu. Saaremaal mustlasi polnud ja minu kuvand neist oli kujunenud mehhiko romantilise draamafilmi “Yesenia” (peaosas Jacqueline Andere) ja  vene filmi “Mustlaslaager läheb taevasse” vaatamisest. Pakutud rõivaese oli hirmkallis, aga tuleviku teadasaamine intrigeeris üksjagu. Sestap pole imestada, et ma ehtsat mustlast nähes lihtsameelselt uskusin, et ta võib mulle kogu mu tuleviku suhtes väärtuslikke näpunäiteid anda ja mõnegi tuleviku kõveraks kippuva raja sirgemaks seletada. Pisike võdin sees, poetasin küsimuse: mis ennustamine maksab. Mustlane rahmas käega: “Pole kallis, juuks rubla.” Millal õppija suurlinnas rahaga laiutada võib, liiati kui poole kuu majandamiseks on rahakotis kümme rubla. Tegin kiire rehnuti ja otsustasin, et saan oskuslikult hakkama ka üheksaga.

Mustlane krahmas mu parema pihu ja hakkas oma tõmmu näpuga peos jooksvaid jooni lahti tõlkima. Ta rääkis palju ja samas ei midagi uut: kurb lapsepõlv, vastamata armastus, tulevik toob rõõmu ja õnne; selleks, et poisi armastust võita põleta oma juuksekarv ja jooda talle sisse, pärast seda on ta taltsas kui talleke ning armastab surmani. Soh!

Rubla oli seitsmekümnendate lõpus arvestatav raha. Ja ehkki kuuldu polnud seda väärt, tuli see ära anda. Paraku uitas rahakotis üks ja lootusetult ainus kümnerublane. Mustlane võttis rahatähe. Viuh! kadus see silmamoonde kiirusel kuhugi seelikuvoltidesse. Viuh! keeras ta selja ja sööstis kohalt viienda käigu kiirendusega minema. Hetkelisest jahmatusest- hämmeldusest üle saanud, adrenaliin laes, jooksime talle järele. Kaubamaja esisel ülekäigurajal jõudsime talle järele. Ta keeras ringi ja karjus: “Hä- häh! Sina mustlase meest tahtma või, et mul järele jooksed? Hä-häh.” Teed kahelt poolt ületavad inimesed heitsid me poole parastavaid või kaastundlikke pilke. Kelle mure? Ise olid loll ja sinisilmne. Raha tagasi saada oli ilmselgelt eos surnud katse. Pärast seda hoidsin kõigist ennustajatest ja müün- ostan- vahetan tumedaverelistest pakkujatest suure kaarega eemale. Kooliraha oli makstud, kallis kogemus omast käest olemas.

Mnjah, olid alles ajad! Nii noor ja nii lihtsameelne… Selline meenutus mu virtuaalsest pastakast.

Kui pole talvet talve ajal, siis pole suid sui ajal, ütleb vanasõna. Talve järgi võib ennustada seega sooja ja päikeseküllast suve. Vanarahva ennustusi võib ehk uskuda?