Praegust märtsikuu lumeküllust vaadates tulevad meelde lapsepõlve märtsi esimesed nädalad. Kuu 7. päeval käisime mängukaaslastega alati armsate pehmete urbadega pajuoksi toomas. Vildist talvesaapad polnud kuigi veekindlad ja sellepärast oli urvaokste toomisel üks suur miinusmärk – naistepäevale eelnev õhtu tuli reeglina veeta ühe šablooni järgi – valusa- ja punasejalgselt. Pajud kasvasid kraavi ääres, selleks ajaks vulas seal rõõmsalt kevadine lumesulamisvesi. Või kui kraav oligi veel jäätunud, siis ilusamate okste saamiseks tuli astuda kraavi õhukesele jääle ja ikka said jalad märjaks. Isa tõi naistepäevaks paar- kolm punast alpikanniõit või lausa alpikannipoti, aga emal oli alati selline nägu nagu meeldiks rääbakad pajuoksad talle rohkem. Ta seadis saapad kuivama, tegi külmadele jalgadele kuuma vanni ja kurgule profülaktikaks tulist pärnaõieteed. Seega pärast vaagimist- saagimist otsustasin, et ei vaheta ema ehedat rõõmu väärtuslike okste üle tühipaljaste alpikannide vastu. Okstega käis kaasas ka kaart, kus olid reeglina peal tulbid. Oi, kui osav tulpide joonistaja ma olin! Mõiste viltpliiatsid oli toona ilmselt juba leiutatud, aga sel puudus arvatavasti eestikeelne vaste. Ma olin rikas tüdruk: mul oli uhke 12- värviline pliiatsikarp. Nii ma joonistasingi eredavärvilisi tulpe, pliiatsiotsa aeg- ajalt keelel niisutades.
Selline tore nostalgiline lapsepõlve kevadmeenutus siis.
Lugesin, et eelmise sajandi jooksul kasvas Maa keskmine arvutuslik temperatuur 0.74°C võrra. Selle aasta talve taustal ei paista seda ilma globaalset soojenemist küll kuskil. Märtsipäike on küll eredam ja päev tuntavalt pikem, aga rohkem pole kevade märke eriti tunda. Tahaks pikemaid jalutuskäike ette võtta, sest kõht kõrgub juba lausa kurgu alla. Ma olen sest pikast talvest üksjagu väsinud, liiati on kogu aasta olnud iseäranis tegus ning kiire. Vaevalt saab ühele ettevõtmisele joon alla, kui teine on närviliselt uksel huikamas. Pealegi olen püüdnud kohusetundlikult kokkulepetest, kuupäevadest ja tähtaegadest kinni pidada. Sest kes tasa sõuab, sel mädanevat aerud ära…
Karukell, kurvameelsuse rohi 