Kui ma enam kui kolmkümmend aastat tagasi Tartust koju sõitsin, oli bussis ka mu endise koolidirektori eakas proua. Küllap ta käis mandril oma täiskasvanud lapsi vaatamas. Kui praamiga Kuivastusse jõudsime, oli näha, et tema kaasa – vana mees – polnud maldanud kodus abikaasat ära oodata. Varahommikune vilu meretuul sasis sadamakail ta halle juukseid – see pilt oli liigutavalt armas nagu ka see, kuidas nad üksteist kallistasid nagu vastarmunud paar, siis bussi istusid ja Orissaarde jõudnud, käsikäes õnnelikena koju kõndisid. Minus kui katkisest perest pärit lapses tekitas see omamoodi valusnukra igatsuse. Soovisin neid vaadates, et ka mina kunagi iseoma armasa inimesega niimoodi vanaks saaksin.
Täna hommikul ütles “Tähelaeva” peategelase Andres Ehini abikaasa Ly Seppel, et õnn ongi armastatud inimesega koos vananeda.
Eile täitus 23. abieluaasta. Sellesse aega jääb igasuguseid perioode: pilvedel hõljuvat armunud olemise aega, kooselu algaastatel ka üksteise tegelikku tundmaõppimise, üksteisest möödarääkimise aega, hingevalu ja emotsionaalset madalseisu. Siis kui polnud veel välja kujunenud peretraditsioone, ühtseid reegleid ega arusaamisi. Ma lasin asjadel omasoodu minna ja aeg loksutas kõik vajaliku paika. Aga ühes olen ma rohkem kui kindel – kahetsenud pole ma neist koos elatud aastaist küll sekunditki. Mida aastad edasi, seda stabiilsemaks ja turvalisemaks on kooselu muutunud. Nagu laagerdunud kvaliteetvein, mis muutub iga aastaga ikka paremaks. Me mõistame üksteist enamasti sõnadeta ning see tunne paneb maast nii umbes 10 cm kõrgemal hõljuma.
Kaunis idamaine müüt pajatab, et inimesed olid algselt liiga pikad, et kõiksevägevam murdnud nad pooleks. Nüüd otsivad pooled üksteist taga. Vahel leiavad ja on õnnelikud, vahel vinduvad ning elavadki vale poolega õnnetult elu lõpuni, vahel ei leia ning jäävadki üksikuks. Mul on vedanud – olen oma poole leidnud. Olen õnnelik, et ta mul olemas on. Alati oma, soe ja toetav. 🙂
Tiia saatis meile aastapäevaks armsa sõnumi:
Tammed on tugevad sügistormis, luiged on ustavad lõpuni. Olge siis Teie kui tammed ja luiged elutee viimase kurvini… Kustumatut kodusoojust, päikest, mis ei iial loojuks!* Vaasis on imeilusad valged liiliad.
Karukell, kurvameelsuse rohi 