Inglise rahvatarkus väidab, et inimese kodu on tema kindlus. Mnjaa, veel viis aastat tagasi olin selle sententsiga igati nõus. Kogu maja oli pealaest jalatallani ehk antud kontekstis keldrist pööninguni tõepoolest omamoodi turvaline kindlus. Meie kuueteistkorteriline paneelmaja elas nagu ühtne sõbralik kommuun: kevadel ja sügisel riisusime koos majaümbrust, pügasime metsistuvat sirelihekki. Tükitööst sai loominguline ja seltskondlik rõõm. Palju aastaid kogunesime volbri- ja jaanituleks majatagusele platsile, et süüa koos suppi, grillida liha ja vorstikesi või ajada lihtsalt lõkketule paistel juttu. Isegi tantsu sai koos keerutatud! Meie maja oli nagu korralik pestud ja kammitud vanainimene – hoolitsetuim ühismaja asulas. Maja esistel peenrail valitses kevadest sügiseni rikkalik värviküllane lilleilu, trepikodade ees rippusid õites lilleamplid. Elu oli üpriski korrapärane, vaikne ja vagur.
Viimaste aastatega on neljandik majarahvast vahetunud. Üks osa neist läinud kõige kaduva teed, korteritesse kolinud uued elanikud. Paraku on mõranenud mõneti ka ühtehoidvus ja kord. Eri põlvkondade ja erinevate huvidega inimeste jaoks omab sõna koduuks vist semantiliselt erinevat tähendust. Kellelgi algab see välisuksest, kellelgi korteriuksest. Ma olen tõesti püüdnud olla mõistev ja andnud noortele inimestele aega saada täiskasvanuks. Me talume ja kannatame välja väga palju asju, kui meil midagi muud üle ei jää. Aga kaua?
Täna mõtlesin, et peaks “Cipollino seikluste” don Peterselli kasvatustaktikat asekrahv Kirsikesele hakkama kasutama ning üles kleepima keelavaid- käskivaid- manitsevaid meeldetuletusi. Uksele paneksin meeldetuletuse “Sulge uksed tasa! Ära pauguta ustega!”, trepikoja seinale kleebiksin sedeli “Ära viska prahti maha!”, radiaatori juures oleva ämbri ja mopi juurde lisaksin kirjakese “Vähemalt kord kuus pese trepikoja põrandat!”, õue tuleks vist sokutada lipik kirjaga “Viska ka vahel ukse eest lund!” , “Sügisesed lehed tuleb kokku riisuda!” ja maja ette murule lüüa vai teatega “Ära pargi oma autot maja muruplatsile!”.
Koridori aknaklaasi kohal turritavad jätkuvalt teravad klaasikillud ja seina ääres on teist nädalat helkiv killupuru.
Jah, kõigile ühtset tõde ega lahendust ei olegi olemas. Ega´s midagi, peame lõuad ja elame edasi. Aga hinge läheb see suhtumine küll. Isegi väga.
Ah- jaa, tänan muretsemast, lühis iseendas on tänaseks peaaegu likvideeritud.
Karukell, kurvameelsuse rohi 