Täna sai taas kord selgeks üks ammuteada tõsiasi, et ühelt jalalt teisele rõõmus ja lustlik kekslemine lõppeb reeglina kurva kukkumisega. Mu vedru on hetkel lootusetult maha käinud ning mu energiapatareid vajaksid praegu hädasti väljavahetamist. Peavalu käib kauba peale. Ilmselt sobiks mu hetkeseisundamise iseloomustamiseks kõik depressiivsust iseloomustavad superlatiivsed kõige- sõnad: kurb, nukker, närviline, õnnetu, ängistunud, masenduses, tujutu jpt. Mu enesekindlus ja rõõmsameelsus sulab ning tilgub täna nagu jäätis kuumal suvepäeval. Kust hankida vajalikku motivatsioonipaketti edasikulgemiseks?
Väikestel lastel on kombeks oma kunstitööde kohta anda hinnang: “Mul sai nii kole töö!”, et siis kaaslased neid ummisjalu lohutama ja kiitma tõttaksid: “Ei ole, sul on niiiiiii ilus töö!”. Ma ei oota tänasele kurvameelsusele õigustust, sest kõik, mida teinud olen, olen teinud ise, oma algatusel, riisikol ja rumalusest, mitte kellegi teise utsitamisel, kaasaaitamisel ega süül. Ma ei vaja mainekujundajat, sest olen sellega ise “ideaalselt” välise abita hakkama saanud. Võtke mind palun sellisena nagu ma olen. On’s seda palju palutud?
Jälle tulid meelde ema kuldsed sõnad: “Inimene ei tohi olla liiga odav, et mitte olla allhinnatud kaup.” Seni tõlgendasin tema tarkust naiselt naisele öeldud mõtteterana, aga korraga jõudis komeedina kohale öeldu sootuks sügavmõttelisem tähendus.
Ma tunnen end praegu väheväärtusliku põrandalapina, odava inimesena.
Inimesed võib laias laastus jaotada kaheks. Ühed on alati nõus aitama, seletama, õpetama, ära tegema, korraldama või kohale viima. Teised leiavad vähemalt kolm korda kolm põhjust, miks nad aidata ei saa ega taha. Ja kui lõpuks aitavad, siis räägitakse sellest ennastohverdavast teost kuid, aastaid, vaata, et aastakümneid. Mulle on sünnipäraselt sisse kodeeritud abivalmidus, see on omamoodi geneetiline häire ja see muudab mind kokkuvõttes summa summarum väheväärtuslikuks. Ma ei taha kaugeltki pidada loengut teemal olge inimvaenulikud ja ükskõiksed, aga mingid piirid peaks iga inimene ligemesearmastusel siiski kehtestama. Ma olen palli veeretanud oma koduväravasse ja see teadmine ei tee mind mitte üks põrm õnnelikuks.
Selline pea ja sabata jutt seekord. Ma ei taha hetkel muud, kui pea kaasa pehme kampsuni alla pista ja pisut nutta. Homseks tuleb oma positiivsusriismed kokku kraapida, end üles kloppida, et oma väikese eluga taas püüda vapralt edasi minna. Hommik on ikka õhtust targem.
Karukell, kurvameelsuse rohi 