Tjaa, mida aeg edasi, seda enam hindan ma rutiini ja korrapära. Iga asi peab olema oma kohal ja iga tegevus toimuma planeeritud ajal. Hambahari peab olema vannitoa sinises topsis, käärid magamistoa kolmandas sahtlis; esmaspäevast reedeni võin rabada ja rahmeldada nii, et ninast veri väljas, aga nädalavahetused olgu mu enda päralt. Ma armastan uniseid laupäevahommikuid, mil võin sündsusetult kaua padjatriibulisena öösärgis kohvikruusiga teleka taga istuda, pooleliolevat raamatut lugeda, veel tukkuda, kui selleks tuju tuleb või minna ninapidi kööki külmkappi ning meisterdada, kui tuju tuleb, endale nosimiseks priske võileiva.
Sel nädalal kulgeb mu laupäeva hommik ja suurem osa päevast sundplaneeringuga – tähistame koolis perepäeva. Tegelikult pole mul ürituse enda vastu midagi, asi on lihtsalt tavapärase rutiini lõhkumises. Aga kuna tööpäeviti töötavad ka lapsevanemad, siis polnud paremat laupäevast.
Küsimused ja esitlus said aegsasti valmis. Viktoriin on oma olemuselt koolipõhine, kergemaks vastamiseks valikvastustega. Teostada jäi vaid aktsioon Koolimaja aknad. Kolm nädalat nihverdasin tüütut akende loendamist edasi, aga täna tuli kurvalt ohates nentida, et enam pole kuhugi lükata. Oleksin ma hinges teadnud, mis mind ees ootab… Aknaid on tõesti palju, aga mitte kokkulugemisest ei kujunenud probleem.
Kümmekond meetrit kõndimist/ loendamist läksid ludinal. Sahk oli tee lumest lahkelt lahti lükanud ja uut lund oli peale sadanud vaevalt kümmekond sentimeetrit. Aga siis lõppes saha tööpiirkond, sest kellel ikka on vaja talvel ümber üüratu koolimaja kõndida. Paar- kolm sammu kandis lumi päris korralikult, aga korraga vajus jalg mütsaki hargivaheni lumme. Taas paar sammu koorikja korraga kaetud lumel ja taas vabalangemine. Tere tulemast sumpamisklubisse! Tunne oli esiti värskendavalt jahe, muutus peagi olukorras lund täis seelik – sukapüksid – saapad kiiresti meeleheitlikuks. Pärast kümmet meetrit lumes kahlamist oli keel nagu berhardiinil pikalt ripakil ja tunne kui räimerullil, mida on roogitud, rapsitud ja lõpuks trimmi keeratud. Jõudsin juba kogu meeldetuleva roppsõnade arsenali mõtetes läbi võtta. Aga kõnnitud oli vaevalt neljandik ning majatagune ei tõotanud samuti mingit pitsballi. Elav kujutluspilt, kuidas ma sinna hangede vahele õnnetult lõppen ning mu külmunud keha millalgi kevadel lõpuks leitakse, sundis etteastutud sammujälgedes tuldud teed tagasi rühkima. Tagasitee oli kordades kergem, aga mitte ka v ä g a lihtne (kordus: lund täis seelik – nüüd juba märjad sukkpüksid – saapad). Jumal tänatud, et ma põhjas saami või lapi perekonnas ei sündinud! Ehkki ma olin roppväsinud, läks kodutee lumes kahtlamisega võrreldes mängleva kergusega.
Nüüd ma enam ei imesta, mis teinepool pärast kõhutäit kümnekonna minuti pärast norinal trombooni mängima hakkab. Metsamasinate- ja meeste- töö koordineerimine nõuab sel talvel samasugust lumes rassimist. Ja nii päevast päeva. Õhtuks võtab see vinskemagi mehe selili.
Märtsikuu kogub päevi. Tegelikult võiks talv juba hüvastijätuks rätti lehvitada, aga kahjuks on kevadest asi kaugel. Kui lumesaju põhjuseks oleks Kalju Kanguri Timbu- Limbu jutu teooria, siis usuks, et kolm veskis elavat lumemöldrit on tõenäoliselt laksu all. Lumeveski tiivad pöörlevad juba ei tea mitmendat päeva mürinaga. Muudkui sajab ja sajab ja sajab… Ilmselt läheksid ka Kasetohulossi elanikud selle pöörase lumekoguse peale Kurja Nõida paluma, et see mäel töötavas veskis lustivad Oku, Koku ja Toku uuesti unne suigutaks. 🙂
Karukell, kurvameelsuse rohi 