Kuu- poolteist tagasi hakkas vargsi kostuma vihjeid, et meie elamisse on kolinud kutsumata külaline. Tundmatu intervent oli nagu Lepiku Salme “Õnne 13- st” või mrs Alf Ventress “Südameasjast”, keda polnud iial näha, aga kes järjekindlalt ja pidevalt kuskilt häälekalt toimetas. Eriti intensiivseks läks tema hammaste tegevus öisel ajal, siis kui päevased tegutsejad eeldanuks rahu ja vaikust.
Mu teinepool püüdis teda meelitada värske juustutükiga, mis oli serveeritud puidust ja metallisist kombineeritud vastavale vaagnale. Kaval immigrant sõi viisakalt juustu, ise samas turvaliselt terveks jäädes… ja tõttas taas oma ilmselgelt sügelevaid hambaid rahustama. Jätkuvalt häälekalt, valdavalt öisel ajal. Ilmselt soovis ta meie elamise piire laiendada või naaberkorterite vahel välja arendada täislikku ventilatsioonisüsteemi.
Siis sai külalise kostitamiseks muretsetud karbitäis roosasid läikivaid krõbuskeid. Vilgas sissetungija ei suutnud kahjuks öelda “ei” rämpstoidule ega pannud paraku mittemillekski iseenese musta siluetti karbi kaanel. Lühidalt öeldes oli väike agressor liialt ablas. See saigi talle saatuslikuks.
Orkester ei mänginud, kui tema väike vapper hingeke kuskilt vetsu küprokplaadi ja seina vahelt helesinise pilve peale lendas. Meile jäi temast ainult hingemattev lehk mälestus, mis ei ole lahtunud kogu nädala jooksul.
Me ei paljasta tema viimset puhkepaika külastades austuseks viisakusest pead, vaid paljastame igal külaskäigul austuseks ühe strateegiliselt olulise kehaosa. RIP!
Karukell, kurvameelsuse rohi 