Vaheajast, hüpotenuusist, arvetest ja söödikutest

Vaheaeg läks kui nuusates! Rallisin koolituste deviisi all mööda Eestimaad ringi: palju toredaid kohtumisi, bussis/ autos läbitud kilomeetreid, õhtuks mõnus väsimus, suuhinged roostes ning varbad sissepoole nagu mööda pika maa sibanud usinal lülijalgsel. Kui lisada väike energiasüst mu kõhnale pangakontole ja rahulolutunne, siis vinguviiuli mängimiseks nagu põhjust pole.

Nüüd on kell keeratud ja selle tulemusena õhtudki valgemad. Lumi sulab ja kuskilt katuse äärelt kostub monotoonne sulamisheli, ikka tilk!, tilk!, tilk! Tunnen end enne magamajäämist nagu Gulagi arhipelaagi vang piinakambris. Lausa painaja. Juba tekib kinnisidee ronida nagu ämblikmees üles ja auguke plastiliiniga kinni toppida. Parim isolatsioon piinava tilkumise vastu on end kõrvuni teki sisse kerra tõmmata nagu rullbiskviit.

Viimane veerand kulgeb täis energiat ja optimismi vabariiklikuks tasemetööks valmistumise tähe all. Lapsed teevad tunni alguses haledad näod ja panevad ette, et näe, soe ilm, võiksime hoopis koos õue minna. Hö-höö, kes meist tasemetööd kirjutama peab, mina või teie? Nädalavahetusel toksisin õpiku 1. osa kokkuvõtet ja kordamisküsimusi, nüüd siis lihtsalt jalutame? Tunni keskel hakkab südametunnistus koputama: järsku olekski värskes õhus korrata tulemuslikum? Ja siis lõhkeb küsimusele: Kuidas nimetatakse maad ümbritsevat vesikesta? keskmise suurusega pomm: Kogu maad ümbritsevat vesikesta nimetatakse… ee.. hüpotenuusiks! Ei, seni kui loodusõpetuses leidub koht hüpotenuusile, kustub mu ind ning igasugused lahked jalutamised ja õuetunnid  jäävad edaspidiseks.

Vähene, mis konstantsena püsib, on erinevatesse postkastidesse (reaalne ja virtuaalne) maanduvad arved. Alles sai autokindlustust uuendatud, juba jälle uus arve maksta. Mõned arved sisaldavad sulaselgeid ähvardusi viiviste näol. Aga kirjastuselt ei tiksu arvele midagi, hoolimata kirjalikest kokkulepetest. Ja ma pole kahjuks väga räuskaja- tüüp. Aga arved pole ainsad, mis sisemise baromeetri rõhku tõstavad.

Pesu kuivama pannes märkan järjest sagedamini seal pesitsevaid pisikesi haavliauke. Eks neid ole ennegi siginenud, aga siis võtsin asja muretumalt. Üks lina, köögikäterätik, puuvillane öösärk või t- särk ees või taga! Ostame uue, vahetame vigased välja! Nüüd panevad need tillukesed täpid otsaesist kibrutama ja kurja vanduma. Tuleb meelde, kuidas vanaema aastaid pesu pesi. Trr- trr- trr pesu nühkides piki lainelist pesulauda, vahepeal majapidamisseepi peale ja jälle trr- trr- trr… Linad püsisid karged ja tugevad aastakümneid, vanaema käed olid pärast pesupäeva roosad ja pehmed. Nüüd osta valge pesu jaoks mõeldud pulbrit või värvilisele mõeldud varianti, pesu kulub ja vanub ühtemoodi kiiresti. Kas Suur Söödik elutseb pesupulbris või on hoopis süüdi pesumasin? Mis aitaks? Boikott pesumasinale ja -pulbritele ning pesulaud ja majapidamisseep taas pjedestaalile?

Seni, kuna kodus ei tegutse moepolitsei, saab mõne armsa (ja augulise) pesueseme veel viledamaks kanda.

Hmm, peavaludega on nagu karkakramängus: valutab, ei valuta, valutab, ei valuta…

Kevadpäike paneb silmi kissitama. Lindude eurovisioon on stardi saanud. Täna oli väljas juba 12 soojapügalat. See annab märku, et kevadkingad tuleb talvekõõmast puhtaks poleerida – sellise sulamise ja soojaga võib neid varsti- varsti vaja minna.

Mis ei tapa, teeb vigaseks

Tasub vaid särasilmselt ja rõõmsailmselt kilgata lume sulamise ja vete vulamise pärast, kui tulemus on käes – jälle sajab lund. Kurb küll: esimesed rändlinnud on kuuldavasti kohal, juba hakkas kevad vaikselt terendama. Ja jälle sajab ja mul valutab jälle  pea.

Liginesin vist kolmekümnendale eluaastale, kui esimest korda peavalu tundsin. Lapsena teadsin väga hästi, mis on hambavalu, kõhuvalu, kehva kukkumise korral ka põlve- või käevalu, selja- ja nn ahtrivalu, kui meeldimisnäljas teismelised klassivennad sõna otseses mõttes järsku tooli istumise alt tõmbasid ja ma kogu oma täiuses gravitatsioonijõul klassipõrandale maandusin, aga mitte iial peavalu. Ei aidanud ka kogu talv palja peaga käimine. Ma pole lihtsalt mütsitüüpi, aga ööd on meil siin mustad ilmad on Saaremaal tänu merele teatavasti suhteliselt tuulised. Vahepeal läks asi koguni nii hulluks, et ema vahtis koduaknal ja õpetaja klassiaknal, kas lapsel müts peas on. Kodus minnes oli, kooli saabudes oli, aga enamus teest oli müts külma eest kotis varjul. Ära petsin!  Puupea vist, valutama ei hakanudki. Ja hilisemad peavalud… Praegust valu hinnates kaldun arvama, et need olid lihtsalt sümptom diagnoosist üleväsinud.

Nüüd valutab mu pea juba peaaegu kuu aega, kui pisikesed pausid välja arvata. Asi kisub juba krooniliseks. See on üsna ebameeldiv tunne.  Otsekui oleks keset pealage torgatud terav metallist varras, mille otsad kinnituksid meelekohtadesse ja jookseksid sealt edasi ninajuurele. Selline tüütu ja väsitav valu. Ma olen juurelnud, millest nii pikaks kujunenud kehaline vaevus võiks põhjustatud olla:

1. üleväsimusest ja -töötamisest. Ma olen viimased poolteist- kaks aastat tõesti palju rabelenud, aga ka parasjagu muretsenud;
2. silmadest. Nägemine jääb tõepoolest järjest kehvemaks. Kui aasta tagasi sain veel kuidagi telekast tõlget lugeda, siis viimasel ajal on see nagu kauge kardiogramm. Ilus muster, mida tõlkida ei oska. Järsku on mu silmad programmist arvuti- teler – lugemine – laste kehvade käekirjadega vihikud väsinud ja prillideta vaatamine (kellel on neid meeles kogu aeg ninale sättida?) ja silmade pingutamine vallandab peavalu?
3. migreenist. Kui diagnoositakse varast rasedustoksikoosi, varajast menopausi, hilist puberteeti ja enneaegset keskeakriisi, siis miks ei või esineda keskeas algavat migreeni?
4. … Ei taha väljagi kirjutada, aga isal avastati see 52- aastaselt. Ja s e l l e eemaldamine võttis talt ühe silma, s e e asus silmanärvi peal. Aga kuna kurja ei või kutsuda, siis jäägu see hirm nimetamata.

Küllap tuleb perearsti külastada, et oma tülikale kaaslasele vabandus leida ja temast siis nii või teisiti vabaneda (Selle valutava pea lõikame lihtsalt maha!). Või kasutada folkloorist pärit nõuannet: Kange piavalu puhul oldi pikali sängis ja pandi külmavee lapid pähe. Kui oli aega jännata, siis toodi metsast kuuseoksi ja raiuti puruks ning pandi neid lapiga ümber pia. 🙂

Kevadvingats finantsrindelt

Tundub, et see lumekuhjade vaheline kreeka-rooma maadlus saab kohe- kohe otsa. Mitmendat päeva sulatab, termomeetri punane niidike on ebaharilikult pikuke. Lumi sulab ja vesi vulab.

Aga üks, kus kevadet ei ole paista, on majandusseis. Pere rahakoti likviidsus on saanud mõned ootamatud nipsud.

Meil on elektri maksmine aasta prognoos- ja graafikuarve põhjal. Kolm sügiskuud saime kirja nagu oleksime ette maksnud ja summat maha ei võeta. See uudis pani näo rõõmsalt särama ja olematut habet sasima, sest kellel ikka raha säästmisest kahju oleks. Aga märtsi alguses potsatas postkasti EE rohkem 1600- kroonine arve. Kust see ületarbimine siis nüüd tuli? Helistasin sisemiselt raevunult infotelefonile. Viimasel ajal kurdetakse, et teenindajad on ülbed ja üleolevad. Minu kõnele vastanud naisisikule võiks küll Aasta Viisakaima Teenindaja auraha anda. Ta selgitas alandlikult ja arusaadavalt, kuidas vahe tekkis, palus analüüsida meie muutusi kahe aasta elektritarbimises.  Jah, kui järele mõelda, siis oli eelmisel aastavahetusel kahe Aafrikas- Aasias vedeletud nädala jooksul energiatarbimine ümmarguselt paar kilovatti. Sel aastavahetusel huugas praeahi, hõõgus pliit, sahises boiler ning kui sellele lisada veel täistuuridel töötavad telekad, arvutid ning kaks nädalat ööpäevast 24 h vilkuvad kuusetuled, siis on arvesti näit kõigiti mõistetav. Arvestatava lisalaksu andsid ka keskkütte tasakaalustamiseks ja remonditöödeks külmade radikate/ iseenese ärajäätumise vastu võitlemine soojapuhuriga, umbes kaks nädalat jutti. Ja siis teenindaja tagasihoidlik- vabandav palve: “Oleks kena, kui te ebameeldivate näiduvahede vältimiseks iga kolme kuu tagant teatate arvesti näidu.” Kõne lõppedes naeratasin telefonitorru vabandavalt, tõmbasin saba jalge vahele, tänasin teenindajat ja soovisin head päeva jätku.

Mobiilifirmaga olen sõlminud kõnepaketi – mul tuleb, tahan või mitte, antud summa eest rääkida, raha võetakse rääkimatagi ikka maha. Aasta lõpus potsatas postkasti tavapärasest määratult suurem arve. Helistada ja möirata pole vaja. Arvelt saab väikese ajupotsentsiaaliga inimenegi aru, et olen eelmistel kuudel vähem rääkinud, maha on võetud räägitud summa ja nüüd on tehtud mitme kuu tasaarvestus. Hei, miks te igakuiselt raha lubatud suuruses maha ei võta ja kliendivaenulikult summat kasvatate? Säh, sulle arusaamise intelligentsi! Süüdistada pole kedagi – arved saadetakse vaatamiseks ja vaagimiseks, mitte joonelt prügikasti pistmiseks. Otsekorraldus on otsekorraldus on otsekorraldus.

Nädalapäevad tagasi teatasin oma laenuhaldurile, et soovin kolme kuu pärast auto liisingult välja osata. Kaskoliising on seisva auto kohta kõri rahakotti nööriv. “Aga me esitame teile väiksema kaskopakkumise,” pakkus haldur lahkelt. Hetkeks olin sõnatu. Kuula ja imesta! Aga miks mu pank, mida ma olen teeninud/ usaldanud/ austanud mulle seda pakkumist ise teha ei võinud? Et vaadake, teie auto hind on vähenenud, nüüd on võimalus ka Kaskokindlustust vähendada? Ma oleks pärast seda olnud panga veel tulihingelisem ja lojaalsem klient.

Sateliiditeenuse firma saatis mu meilipostkasti pika, vastamiseks aeganõudva – analüüsiva küsimustiku, lubades vastuste eest kuu aega tasuta teenust. Kuu arve tuli nagu ta ikka tulnud on, sama summa nagu mullu ja muiste. Ahah! Väga armas! Kas see on karistus ausa ja kriitilise tagasiside eest?

Urr! Täna sai vist voodist tõustud vasaku jalaga. Samas – meie igapäevane elu on nii stressirohke, kohustustest ja vastutustest koormatud, et selliseid üllatusi ei tahaks. Lihtsalt selline solgutamine solgib igasuguse pere eelarve planeerimise. Samas pole süüdistada kedagi. Jääb Lugupeetud Lemmikpoliitiku ütlus: seis on sitt, ja loota, et see sitt on parema tuleviku sõnnik.

Kus elu looduslik ja päiksepaistega…

Inimesed on läbi aegade ennustanud: milline koht tuleb Eurovisioonilt, mitu medalit saadakse olümpialt, majandusanalüütikud ennustavad majanduskasvu või -langust, selgeltnägijad abivajajaile elu kulgu.

Ma olen erinevate meediumite suhtes olnud 2/3 teadlikust elust suhteliselt skeptiline. Kohvipaksult tuleviku lugemine ei ole minu teema.

1979. aastal kohtusin esimest korda mustlasega.  Keskealine lühikest kasvu mustlanna võttis meid kaubamaja taguses parklas sõbrannaga rajalt maha ja pakkus: 1) võimalust osta kuulsa Marlboro suitsupaki sildiga sviiter; 2) võimalust tulevikku ennustada. Mustlastel on kindel käitumismudel ja skeem ning nad on ilmselt küllalt head inimestetundjad. Esimesi kuid linnas – küllap plinkis see “esimest korda üksi koplis” ilme kaugelt vastu. Saaremaal mustlasi polnud ja minu kuvand neist oli kujunenud mehhiko romantilise draamafilmi “Yesenia” (peaosas Jacqueline Andere) ja  vene filmi “Mustlaslaager läheb taevasse” vaatamisest. Pakutud rõivaese oli hirmkallis, aga tuleviku teadasaamine intrigeeris üksjagu. Sestap pole imestada, et ma ehtsat mustlast nähes lihtsameelselt uskusin, et ta võib mulle kogu mu tuleviku suhtes väärtuslikke näpunäiteid anda ja mõnegi tuleviku kõveraks kippuva raja sirgemaks seletada. Pisike võdin sees, poetasin küsimuse: mis ennustamine maksab. Mustlane rahmas käega: “Pole kallis, juuks rubla.” Millal õppija suurlinnas rahaga laiutada võib, liiati kui poole kuu majandamiseks on rahakotis kümme rubla. Tegin kiire rehnuti ja otsustasin, et saan oskuslikult hakkama ka üheksaga.

Mustlane krahmas mu parema pihu ja hakkas oma tõmmu näpuga peos jooksvaid jooni lahti tõlkima. Ta rääkis palju ja samas ei midagi uut: kurb lapsepõlv, vastamata armastus, tulevik toob rõõmu ja õnne; selleks, et poisi armastust võita põleta oma juuksekarv ja jooda talle sisse, pärast seda on ta taltsas kui talleke ning armastab surmani. Soh!

Rubla oli seitsmekümnendate lõpus arvestatav raha. Ja ehkki kuuldu polnud seda väärt, tuli see ära anda. Paraku uitas rahakotis üks ja lootusetult ainus kümnerublane. Mustlane võttis rahatähe. Viuh! kadus see silmamoonde kiirusel kuhugi seelikuvoltidesse. Viuh! keeras ta selja ja sööstis kohalt viienda käigu kiirendusega minema. Hetkelisest jahmatusest- hämmeldusest üle saanud, adrenaliin laes, jooksime talle järele. Kaubamaja esisel ülekäigurajal jõudsime talle järele. Ta keeras ringi ja karjus: “Hä- häh! Sina mustlase meest tahtma või, et mul järele jooksed? Hä-häh.” Teed kahelt poolt ületavad inimesed heitsid me poole parastavaid või kaastundlikke pilke. Kelle mure? Ise olid loll ja sinisilmne. Raha tagasi saada oli ilmselgelt eos surnud katse. Pärast seda hoidsin kõigist ennustajatest ja müün- ostan- vahetan tumedaverelistest pakkujatest suure kaarega eemale. Kooliraha oli makstud, kallis kogemus omast käest olemas.

Mnjah, olid alles ajad! Nii noor ja nii lihtsameelne… Selline meenutus mu virtuaalsest pastakast.

Kui pole talvet talve ajal, siis pole suid sui ajal, ütleb vanasõna. Talve järgi võib ennustada seega sooja ja päikeseküllast suve. Vanarahva ennustusi võib ehk uskuda?

Globaalse soojenemise märkideta

Praegust märtsikuu lumeküllust vaadates tulevad meelde lapsepõlve märtsi esimesed nädalad. Kuu 7. päeval käisime mängukaaslastega alati armsate pehmete urbadega pajuoksi toomas. Vildist talvesaapad polnud kuigi veekindlad ja sellepärast oli urvaokste toomisel üks suur miinusmärk – naistepäevale eelnev õhtu tuli reeglina veeta ühe šablooni järgi – valusa- ja punasejalgselt. Pajud kasvasid kraavi ääres, selleks ajaks vulas seal rõõmsalt kevadine lumesulamisvesi. Või kui kraav oligi veel jäätunud, siis ilusamate okste saamiseks tuli astuda kraavi õhukesele jääle ja ikka said jalad märjaks. Isa tõi naistepäevaks paar- kolm punast alpikanniõit või lausa alpikannipoti, aga emal oli alati selline nägu nagu meeldiks rääbakad pajuoksad talle rohkem. Ta seadis saapad kuivama, tegi külmadele jalgadele kuuma vanni ja kurgule profülaktikaks tulist pärnaõieteed. Seega pärast vaagimist- saagimist otsustasin, et ei vaheta ema ehedat rõõmu väärtuslike okste üle tühipaljaste alpikannide vastu. Okstega käis kaasas ka kaart, kus olid reeglina peal tulbid. Oi, kui osav tulpide joonistaja ma olin! Mõiste viltpliiatsid oli toona ilmselt juba leiutatud, aga sel puudus arvatavasti eestikeelne vaste. Ma olin rikas tüdruk: mul oli uhke 12- värviline pliiatsikarp. Nii ma joonistasingi eredavärvilisi tulpe, pliiatsiotsa aeg- ajalt keelel niisutades.

Selline tore nostalgiline lapsepõlve kevadmeenutus siis.

Lugesin, et eelmise sajandi jooksul kasvas Maa keskmine arvutuslik temperatuur 0.74°C võrra. Selle aasta talve taustal ei paista seda ilma globaalset soojenemist küll kuskil. Märtsipäike on küll eredam ja päev tuntavalt pikem, aga rohkem pole kevade märke eriti tunda. Tahaks pikemaid jalutuskäike ette võtta, sest kõht kõrgub juba lausa kurgu alla. Ma olen sest pikast talvest üksjagu väsinud, liiati on kogu aasta olnud iseäranis tegus ning kiire. Vaevalt saab ühele ettevõtmisele joon alla, kui teine on närviliselt uksel huikamas. Pealegi olen püüdnud kohusetundlikult kokkulepetest, kuupäevadest ja tähtaegadest kinni pidada.  Sest kes tasa sõuab, sel mädanevat aerud ära…

Säästuaja nipid

Plussid: kiire elavatest moodulitest kokku panna ja hõlpsalt toas ümber paigutada, pakub külalistele elevust ja silmailu.

Miinused: vajab püsivalt sooja õhutemperatuuri ja aeg- ajalt ka turgutuseks ilmselt õlu, vananedes võib väsida. Õrnu asju ei usaldaks sellele riiulile õigupoolest panna…

Pilt aadressilt: http://www.tisain.eu/

Probleem: Kuidas sellelt mööbliesemelt küll tolmu võtta? 🙂 Mis juhtub riiuliga siis, kui mu kaunid tütred koju saabuvad?!

Tammed või luiged?

Kui ma enam kui kolmkümmend aastat tagasi Tartust koju sõitsin, oli bussis ka mu endise koolidirektori eakas proua. Küllap ta käis mandril oma täiskasvanud lapsi vaatamas. Kui praamiga Kuivastusse jõudsime, oli näha, et tema kaasa – vana mees – polnud maldanud kodus abikaasat ära oodata. Varahommikune vilu meretuul sasis sadamakail ta halle juukseid – see pilt oli liigutavalt armas nagu ka see, kuidas nad üksteist kallistasid nagu vastarmunud paar, siis bussi istusid ja Orissaarde jõudnud, käsikäes õnnelikena koju kõndisid. Minus kui katkisest perest pärit lapses tekitas see omamoodi valusnukra igatsuse. Soovisin neid vaadates, et ka mina kunagi iseoma armasa inimesega niimoodi vanaks saaksin.

Täna hommikul ütles “Tähelaeva” peategelase Andres Ehini abikaasa Ly Seppel, et õnn ongi armastatud inimesega koos vananeda.

Eile täitus 23. abieluaasta. Sellesse aega jääb igasuguseid perioode: pilvedel hõljuvat armunud olemise aega, kooselu algaastatel ka üksteise tegelikku tundmaõppimise, üksteisest möödarääkimise aega, hingevalu ja emotsionaalset madalseisu. Siis kui polnud veel välja kujunenud peretraditsioone, ühtseid  reegleid ega arusaamisi. Ma lasin asjadel omasoodu minna ja aeg loksutas kõik vajaliku paika. Aga ühes olen ma rohkem kui kindel – kahetsenud pole ma neist koos  elatud aastaist küll sekunditki. Mida aastad edasi, seda stabiilsemaks ja turvalisemaks on kooselu muutunud. Nagu laagerdunud kvaliteetvein, mis muutub iga aastaga ikka paremaks. Me mõistame üksteist enamasti sõnadeta ning see tunne paneb maast nii umbes 10 cm kõrgemal hõljuma.

Kaunis idamaine müüt pajatab, et inimesed olid algselt liiga pikad, et kõiksevägevam murdnud nad pooleks. Nüüd otsivad pooled üksteist taga. Vahel leiavad ja on õnnelikud, vahel vinduvad ning elavadki vale poolega õnnetult elu lõpuni, vahel ei leia ning jäävadki üksikuks. Mul on vedanud – olen oma poole leidnud. Olen õnnelik, et ta mul olemas on. Alati oma, soe ja toetav. 🙂

Tiia saatis meile aastapäevaks armsa sõnumi:

Tammed on tugevad sügistormis, 

luiged on ustavad lõpuni.            

Olge siis Teie kui tammed ja luiged                                            

elutee viimase kurvini…                

Kustumatut kodusoojust,            

päikest, mis ei iial loojuks!

* Vaasis on imeilusad valged liiliad.

Kindlusest väljaspool

Inglise rahvatarkus väidab, et inimese kodu on tema kindlus. Mnjaa, veel viis aastat tagasi olin selle sententsiga igati nõus. Kogu maja oli pealaest jalatallani ehk antud kontekstis keldrist pööninguni tõepoolest omamoodi turvaline kindlus. Meie kuueteistkorteriline paneelmaja elas nagu ühtne sõbralik kommuun: kevadel ja sügisel riisusime koos majaümbrust, pügasime metsistuvat sirelihekki. Tükitööst sai loominguline ja seltskondlik rõõm. Palju aastaid kogunesime volbri- ja jaanituleks majatagusele platsile, et süüa koos suppi, grillida liha ja vorstikesi või ajada lihtsalt lõkketule paistel juttu. Isegi tantsu sai koos keerutatud! Meie maja oli nagu korralik pestud ja kammitud vanainimene –  hoolitsetuim ühismaja asulas. Maja esistel peenrail valitses kevadest sügiseni rikkalik värviküllane lilleilu, trepikodade ees rippusid õites lilleamplid. Elu oli üpriski korrapärane, vaikne ja vagur.

Viimaste aastatega on neljandik majarahvast vahetunud. Üks osa neist läinud kõige kaduva teed, korteritesse kolinud uued elanikud. Paraku on mõranenud mõneti ka ühtehoidvus ja kord. Eri põlvkondade ja erinevate huvidega inimeste jaoks omab sõna koduuks vist semantiliselt erinevat tähendust. Kellelgi algab see välisuksest, kellelgi korteriuksest. Ma olen tõesti püüdnud olla mõistev ja andnud noortele inimestele aega saada täiskasvanuks. Me talume ja kannatame välja väga palju asju, kui meil midagi muud üle ei jää. Aga kaua?

Täna mõtlesin, et peaks “Cipollino seikluste” don Peterselli kasvatustaktikat asekrahv Kirsikesele hakkama kasutama ning üles kleepima keelavaid- käskivaid- manitsevaid meeldetuletusi. Uksele paneksin meeldetuletuse “Sulge uksed tasa! Ära pauguta ustega!”, trepikoja seinale kleebiksin sedeli “Ära viska prahti maha!”, radiaatori juures oleva ämbri ja mopi juurde lisaksin kirjakese “Vähemalt kord kuus pese trepikoja põrandat!”, õue tuleks vist sokutada lipik kirjaga “Viska ka vahel ukse eest lund!” , “Sügisesed lehed tuleb kokku riisuda!” ja  maja ette murule lüüa vai teatega “Ära pargi oma autot maja muruplatsile!”.

Koridori aknaklaasi kohal turritavad jätkuvalt teravad klaasikillud ja seina ääres on teist nädalat helkiv killupuru.

Jah, kõigile ühtset tõde  ega lahendust ei olegi olemas. Ega´s midagi, peame lõuad ja elame edasi. Aga hinge läheb see suhtumine küll. Isegi väga.
Ah- jaa, tänan muretsemast, lühis iseendas on tänaseks peaaegu likvideeritud.

Paluks uut akut!

Täna sai taas kord selgeks üks ammuteada tõsiasi, et ühelt jalalt teisele rõõmus ja lustlik kekslemine lõppeb reeglina kurva kukkumisega. Mu vedru on hetkel lootusetult maha käinud ning mu energiapatareid vajaksid praegu hädasti väljavahetamist. Peavalu käib kauba peale. Ilmselt sobiks mu hetkeseisundamise iseloomustamiseks kõik depressiivsust iseloomustavad superlatiivsed kõige- sõnad: kurb, nukker, närviline, õnnetu, ängistunud, masenduses, tujutu  jpt. Mu enesekindlus ja rõõmsameelsus sulab ning tilgub täna nagu jäätis kuumal suvepäeval. Kust hankida vajalikku motivatsioonipaketti edasikulgemiseks?

Väikestel lastel on kombeks oma kunstitööde kohta anda hinnang: “Mul sai nii kole töö!”, et siis kaaslased neid ummisjalu lohutama ja kiitma tõttaksid: “Ei ole, sul on niiiiiii ilus töö!”. Ma ei oota tänasele kurvameelsusele õigustust, sest kõik, mida teinud olen, olen teinud ise, oma algatusel, riisikol ja rumalusest,  mitte kellegi teise utsitamisel, kaasaaitamisel ega süül. Ma ei vaja mainekujundajat, sest olen sellega ise “ideaalselt” välise abita hakkama saanud. Võtke mind palun sellisena nagu ma olen. On’s seda palju palutud?

Jälle tulid meelde ema kuldsed sõnad: “Inimene ei tohi olla liiga odav, et mitte olla allhinnatud kaup.” Seni tõlgendasin tema tarkust naiselt naisele öeldud mõtteterana, aga korraga jõudis komeedina kohale öeldu sootuks sügavmõttelisem tähendus.

Ma tunnen end praegu väheväärtusliku põrandalapina, odava inimesena.

Inimesed võib laias laastus jaotada kaheks. Ühed on alati nõus aitama, seletama, õpetama, ära tegema, korraldama või kohale viima. Teised leiavad vähemalt kolm korda kolm põhjust, miks nad aidata ei saa ega taha. Ja kui lõpuks aitavad, siis räägitakse sellest ennastohverdavast teost kuid, aastaid, vaata, et aastakümneid. Mulle on sünnipäraselt sisse kodeeritud abivalmidus, see on omamoodi geneetiline häire ja see muudab mind kokkuvõttes summa summarum väheväärtuslikuks. Ma ei taha kaugeltki pidada loengut teemal olge inimvaenulikud ja ükskõiksed, aga mingid piirid peaks iga inimene ligemesearmastusel siiski kehtestama. Ma olen palli veeretanud oma koduväravasse ja see teadmine ei tee mind mitte üks põrm õnnelikuks.

Selline pea ja sabata jutt seekord. Ma ei taha hetkel muud, kui pea kaasa pehme kampsuni alla pista ja pisut nutta. Homseks tuleb oma positiivsusriismed kokku kraapida, end üles kloppida, et oma väikese eluga taas püüda vapralt edasi minna. Hommik on ikka õhtust targem.

Naisena sündinud

Hiljuti kirjutas Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi erakorraline teadur Kairi Talves E24- s, et  maailma majandusfoorumi iga-aastase soolise võrdõiguslikkuse aruande kohaselt moodustab Eesti naiste palk vaid 60 protsenti sama tööd tegevate meeste palgast. Eesti on naiste-meeste palgasuhet käsitlevas punktis riikide arvestuses kogunisti 83. kohal. Ebaõiglane, eks ole?

Tänase lillelõhnalise, kreemilise ja õnnitlus-/ kallistusrohke päeva taustal on mehed oma kõrgema palga p e a a e g u andeks saanud. Meil, naistel, on vastukaaluks oma päev, olgugi, et pisut nõuka- ajalikult nostalgilise alatooniga. Ja seda polegi kitsal ajal nii vähe. 🙂