Täna oli selline rahutu ja halvasti magatud öö. Ärkasin ebameelsustundega üles. Kõht valutas. Selline järjekindlalt näriv valu. Ei aidanud ka kägarasse tõmbamine ja autosugestioon a´la mul on väga hea olla ja kohe- kohe tuleb taas uni. Lõpuks, igasuguse lootuse kaotanud, tõusin üles. Üksinda pimedas öös istuda on enam kui veider, sestap kutsusin teleka endale seltsiks.
Esimene asi, mida ma oma uneräguste silmadega nägin, oli plaasterdatud ninaga tuttava näoga sportlane, taustaks Lembitu Kuuse sulni ja sensuaalse häälega öeldud lause: “Lõpuks võitis Jaak Mae väljateenitud pronksmedali!” Kell küll umbes neli öösel, aga uudis ise uudne ning jagamist väärt. “Ae, ärka üles, Mae sai pronksi!” hõiskasin oma unekotile, kes selle peale pelgalt ahah! ütles ja end mugavamalt teki sisse mässis. Ega lugu, las ma olla ainus patrioot, kel siit perest meie sportlaste saavutused korda lähevad… Aga optimistlik kommentaator Kuuse jätkas säravate olümpiamuljetega: “Teise koha sai Frode Estil ja kulla saab kaela Andrus Veerpalu!” Oot- oot, kas ma pole midagi sellist juba kunagi kuulnud? Ja siis märkan sportlaste numbrimärkidel kirja: Salt Lake City 2002.
Excellent! Öine motiveeriv kordussaade siis. Isegi kõhuvalu kadus hirmu tõttu: kuidas ma viipel haihtunud pronksmedalit hommikul oma kaasale selgitan? Ütlen, et ta nägi ennustuslikku und või söön sõnu selleks, et saledat joont hoida?
Karukell, kurvameelsuse rohi 