Vinguviiul raporteerib jalle: olen täna täiesti apaatne, mul on ükskõik kõigest ja kõigist, tahaks vaid panna maski pähe ja peitu pugeda. Avastasin taas kulunud käibetõe: kui ei saa aru, siis uuri järele või küsi targematelt. Aga selleks korraks on see hilinenud tarkus. Ei ole midagi uut siin päikese all!
Viimased reisipildid ootasid fotodeks pööramiseks paremat aega (loe: priskemat kontoseisu). Kui mu postkasti potsatas pakkumine täiendada pildialbumit tavapärasest hinnast poole väiksem summa per pilt ning lisaks veel võimalus tellitavad fotod saata/ kätte saada ise kohale sõitmata, otsustasin aktsioonis osaleda. Umbes 300 pildilt pool kokku hoida teeb kokku päris kopsaka summa. Tundub justkui täismäng? Magus meepott, eks ole? Ma olin nagu ablas kärbes ja lendasingi jaole.
Programmi laadimine läks ludinal. Piltide laadimine enam nii ludinal ei läinud, aga kuna üks kolleeg oli varmalt nõus aitama, sai lõpuks tehtud seegi.
“Kas soovite piltidele kuupäeva?” küsis programm ja pisut hiljem ka piltide laadimist lõpetav töökaaslane. Muidugi soovin! Need ju kenasti kollaselt pildi allääres. “Kas võtate need ilma küsimata maha?” oleksin tahtnud vastu küsida. Nooremaks ei lähe meist teadagi keegi, seega pole tulevikus tarvis aastaarvude ja kuupäevade mõistatamisega vaeva näha.
Paari päeva pärast oli pakk pilte käes. Mitte just nii kõige kvaliteetsemad, aga ega selle summa eest vist paremaid oodata olnudki. Seebikarbiga tehtud, masinaga mehhaaniliselt vorbitud. Mitte nagu väikeses fotosalongis, kus meister piltide kvaliteeti timmib, helestab või tumestab, värve lisab või vähemaks võtab.
Piltide tähelepanelikum vaatamine võttis isegi väheldase naeratuse ära – kuupäevi oli enamus piltidel topelt. Veel tähelepanelikumal silmitsemisel vajusid suunurgad nagu sorgus vuntsid allapidi. Esimese päeva võtetel oli kuupäevaloendur timmimata (ja maha võetud), aga tark programm oli siiski aparaadi mälus paikneva vale kuupäeva kohusetundlikult pildi alla tippinud. Tere, talv!
Kui nüüd juhtub mõni eriline reisimuljehuviline tähenärija mu pilte vaatama, siis jääks talle küll veider mulje: reis algas 28. detsembril 2007. ja lõppes 10. jaanuaril 2009.
M. o. t. t. Tahad parimat, aga välja kukub nagu ikka. 😦
Kui ma nüüd kujutlen, kuidas lapsed, lapselapsed või lapselapsed kunagi kauges tulevikus neid kilosid kaaluvaid reisialbumeid ühest hunnikust nõutult teise tõstavad ning juurdlevad, mida nendega ette võtta, siis läheb meel päris härdaks. Oleksin võinud teed pildid paari millimeetri paksusele cd- toorikule kopeerida. Kaalub vähem ja paigutada kuhugi kah kergem…
Karukell, kurvameelsuse rohi 