Selle aasta talv tuleb kuhugi mäluannaalidesse meeldejätmiseks, lapselastele pajatamiseks ja tuleviku viletsate talvede õhkamiseks üles tähendada: et vaat, kus ikka paukus pakane, puud olid poolteist nädalat härmas, hanged rinnuni ja lund tuiskas ka mehemoodi… Lume paksus ületab tänaseks juba igasugused viisakad piirid. Aknast paistev kasvuhoone näeb välja nagu rokokoo- aegse kõrgusesse kasvava valge soenguga sulepatjadel istuv peen daam. Huvitav, kui kevadel ükskord sulaks pöörab, kuhu see vesi küll ära mahub? Vägisi sunnib mõte Hilba lauamaterjali hindama ja höövliga töötamise põhitõdesid omandama, et hr Noa eeskujul paat valmis klopsida, et kevadel sellest veekaosest pääseda. Meie põhjamaine ilm on juba selline eripärane, tujukas ja äraarvamatu.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tegelikult olen ma siiralt mures. Tõepoolest olen.
Hiljutises “Tähelaevas” ütles Hannes Võrno ühe kuldse mõttetera: “Ilus on aeg, mil vanemad saavad enesega veel ise hakkama ja lapsed saavad juba ise hakkama.” Lastega pole probleemi: nad tulevad, jälle lähevad, toimetavad ja toimivad ise. Nende probleemid on lahenduvad või lahendatavad ja pikas perspektiivis on kõik ilus neil veel ees. Seevastu mu armas ema… Ta on olnud seni suhteliselt tegus ja toimekas ning terviseküsimused on ta joonelt pareerinud lausega: “Tänan küsimast, tervisega on kõik kõige paremas korras.” Muidugi märkasin ma tema järk- järgulist füsoloogilist vananemist. Ärevaks läks asi eelmisel aastal, kui kiirabi ta paaril korral hingamisraskuste pärast haiglasse viis. Viletsalt töötavad neerud tekitasid veepauna vatsakeste vahele, jalad olid paistes, hingata raske… Aga isegi halb enesetunne ja haigla kahkjad seinad ei vähendanud ta optimismi; ühes käes telefon, teisega hapnikumaski hetkeks eemale lükates torises ta hingeldades torru bravuurikalt: “Ma ei saa aru, miks arst mind siin hoiab, ma võiksin praegu maratoni joosta.”
Juba pool aastat ta tervisega ei hoople. Ta tahab pigem rääkida oma eelseisvast minekust, s. o. matustest. Mõned korrad hakkasin nutma, kinnitasin, et kõik saab korda ja palusin millestki muust rääkida. Nüüd olen ta ära kuulanud, sest tundub nagu tajuks ta alateadvuses, et tema maine aeg hakkab varsti lõppema. Ta tahab oma soovid hingelt ära rääkida, ilmselt on talle nii kergem.
Me võtame emasid enamasti enesemõistetavalt; nad on alati olemas, kui mitte käeulatuses, siis vähemalt telefonikõne kaugusel. Ma tean, et ilmasambaks ei jää keegi, ent isegi keskealisena on raske mõista, et ilus, tugev ja tark ema, kes oli kui Duracelli jänes – kunagi ei tundunud väsinud, kes varmalt tikkis, õmbles, kudus öö läbi, et lastel midagi selga, jalga, kaela või pähe oleks panna, kes oskas alati tõlkida võõrkeelset teksti, seletada lihtsaks keerulise grammatikareegli või heebria keelena näiva matemaatilise valemi, keeta, küpsetada, praadida mittemillestki midagi, kes teadis igale tõvele mitut rohtu ja igale murele kümmet lahendust – on nüüd jõuetu ja nõrk. Kõige raskem on see, kui oled võimetu aitama või millegagi kergendust tooma – abitus ja jõetus on vastikumad tunded elus.
Viimasel ajal võpatan iga hilise telefonihelina peale. Ega nüüd ometi…
Karukell, kurvameelsuse rohi 